2a3kuune ei maga lõunaund

Preili (2a3k) on otsustanud lõunaunedest loobuda. Kas see on ajutine uneregressioon või päriselt nii, seda ütleb ainult aeg. Viimased kolm kuud oleme tegelikult seda juba aimanud, aga süda ei lubanud uinakuid lapsel vahele jätta. 

Ühel päeval suvel, kui tegelesime rinnast võõrutamisega, ei jäänud laps kuidagi päeval magama. Proovisin toas, siis läksime vankriga jalutama, kui tavaliselt uinus ta vankris max 30 minutiga, siis seekord kõndisin vist poolteist tundi ja laps ikka ei maganud. Läksime siis koju tagasi ja lõin juba käega, et ega ma ei jaksa ka tervet päeva last magama panna. Aga kuskil kella viie paiku tekkis lapsel selline hüsteeria, et ta lõpuks kõõksus ja värises mul käte vahel kuni siis 10-15 minuti pärast suutsin ta magama saada. Seetõttu kartsin ka praegu katsetada uinakust loobumist, sest olin kindel, et minu laps nii varakult uinakust loobuda küll ei suuda. 

Siiski ühele unele läks ta üle juba enne aastat, kuskil üheksanda kuu paiku, aga see harjumine võttis mitu kuud aega. Esimesse uinakusse tahtis laps alati hästi vara minna ja kui oli teise uinaku aeg, siis uinus ta lõpuks nii hilja, et ööuni nihkus eriti öösse. Pahandasin alati endaga kui lasin tal teise uinaku teha, aga ühe uinaku peal olles tundsin muret, et laps oli viril ja pahur. 

Ühesõnaga viimased kolm kuud on olnud selline muster, et hommikul oli võimatu last normaalsel ajal üles saada (7-8 ajal ei ärganud ise, vaid pidin äratama, muidu oleks vabalt kella üheksani maganud). Lõunal jäi magama ainult süles kõigutades, umbes 10-15 minutiga, mõnikord 20-30 minutiga ja jällegi võis magada rahulikult kolm tundi järjest, kui ma poleks teda varem äratanud. Tavaliselt ärkas nii hommikul kui lõunal pahuralt. Ja õhtul oli trall, et teda magama saada. Arvestasin ise, et laps tahaks umbes 10 tundi öösel (mõnikord 11 tundi) ja 2 tundi päeval magada ehk siis 12 tundi kokku. Kui ärkab hommikul kell 7, siis magama peaks minema kell 21. Aga tihtipeale juhtus see, et preili jäi magama alles kella 22-23 paiku. Ükskõik kui vara ma teda äratada ei proovinud nii hommikul kui lõunal, siis tundus, et mitte miski ei aita teda varem magama. Ja ta oli ärev. Rabeles ja siples, kui poole tunni või tunniga ei õnnestunud tal uinuda, siis läks voodist väja issit otsima, enne seda küsis alati valuvaigistit ja näitas, et hambad valutavad ja siis lugesid issiga veel vähemalt pool tundi raamatuid. Kui ta tagasi voodisse tuli, siis uinus umbes kümne minutiga. Aga selleks ajaks olin mina omadega nii läbi, et mingigi enda aeg ei tulnud enam kõne alla. 

Kuniks selle päevani kui laps sai arsti juures vaktsiini. Nende vaktsiinidega on alati igasugune jagelemine olnud, alati on tunne, et laps hakkab just rahulikumaks muutuma kui saabub vaktsiin ja jälle on kõik kolm-neli nädalat sassis. Äkki ka seekord on see lihtsalt vaktsiini mõju, kes teab. Igaljuhul see sama päev kui laps sai vaktsiini, magas ta kolm tundi, nii et silm ka ei pilkunud ja mul polnud võimalik teda üles ajada. Järgmisel päeval tekkis tal pisike palavik ja lõunauni kestis ainult 35 minutit. Proovisin küll iga hinnaga teda uuesti magama saada, aga ei õnnestunud. Seega läks ta õhtul varem magama (kuskil 19-20 paiku) ja täiesti ilma mingi protestita. Uinus vist paari minutiga. Kui ta oli pool tundi maganud, siis ärkas korra, kõigutasin ta uuesti magama (neid “valestarte” pole enam ammu olnud, aga paar-kolm päeva seekord saime). 

Järgmisel päeval otsustasin, et ma enam preilit süles magama ei kõiguta lõunal, läheme koos voodisse, võtan ta kaissu, laulan unelaulu ja kui ei jää magama, siis nii ongi. Ja ta ei jäänudki magama. Umbes tunnikese veetsime koos voodis rahulikult ja siis “tõusime” ja tegutsesime edasi. Õhtul jällegi varem magama (19.30 umbes), väike hüsteeria korraks tuli, sest selleks ajaks oli laps juba väga väsinud, aga selle sai kiirelt korda. Ja jällegi üks “valestart”, aga ka sellega saime hakkama. 

Nüüd on sellest kõigest möödas umbes kaks nädalat. Preili on enamuse ajast uinakud ära jätnud, pakun talle siis rahulikku olemist, raamatuid, värvimist või iseseisvat mängu voodis (ise olen pikali ja teen nagu magaksin, teda see muidugi ei kõiguta ja ikka on emme, emme, emme). Mõnel päeval on ta teinud uinaku, kas autos, bussis (vankris) magama jäänud või siis kaks korda teleka ees mul süles magama jäänud ja kõikidel nendel õhtutel on ta magama läinud vähemalt kaks tundi hiljem kui ilma uinakuta ja lisaks on ta siis enne magamaminekut jällegi väga ärev, küsib rohtu, sipleb, rabeleb ja ei taha magama minna. 

Uinakutevabadel päevadel magab ta umbes 11 tundi (heal ööl 12 tundi) ja uinakuga päevadel 8-9 tundi öösel ja siis on uinak olnud vahemikus 35 min - 1 tund 20 min. Nii et ilma uinakuta magab ta tegelikult rohkem. Praegu tunnen sama tunnet kui ühele unele üle minnes, kirun ennast kui ta magama jääb, sest siis on jälle õhtul trall. Aga kui uinakut ei tee, siis muretsen, et laps juba poole viiest saadik haigutab ja unine välja näeb. Tuju on tal muidugi parem ilma uinakuta ja ärkab ka palju rõõmsamalt. Ei oleks isegi oodanud, et 2a3kuune uinakutest loobuma hakkab. Ilmselt mõjub see mulle rängemalt, sest 12 tundi ilma pausita väga intensiivse kaheaastasega veeta on suur ja raske väljakutse. Õhtuks tunnen, kuidas ise olen paras kapsas ja lähen kell 22 juba ise magama. Igasugusest loometööst on hetkel ka väga keeruline rääkida, sest ma lihtsalt ei jaksa. 

Nii et olen siin natuke nõutu. Eile tukkus laps mul süles 1 tund ja 20 minutit, magama jäi kell 21.15 ja ärkas täna hommikul kell 5.30. Ma lihtsalt pean talle täna uinaku võimaldama, sest kell 17.30 ma teda ööunne panna ei saa. Aga siiralt loodan, et see asi loksub varsti paika. Ise eelistan küll juba uinakute vaba aega, see on ka mind ennast une teemadel palju rahulikumaks ja vabamaks muutnud, ei pea enam põdema, et kuidas laps iga hinna eest magama saada ja saaks rahulikult ükskõik millal kodust välja minna. Iseasi on endal selle rütmiga harjumine. Aga kas tõesti 2a3kuune laps peab nii varakult uinakud ära jätma, seda ma ei tea. Tõden seda, et tõesti ilma lõunauneta magab laps öösel paremini ja jääb kiiremini magama, ei ole nii ärev ja ei siple oma jalakestega. Elame näeme.