Räägime hirmsast Hirmust
Mu laps sai kolmeaastaseks. Iseenesest on see tõeliselt suurepärane vanus - ta suudab iseseisvalt mõnda aega tegutseda (mõnikord mängib, mõnikord vaatab telekat, mõnikord on vannis, mõnikord värvib jne), ilma et mind oleks oluliselt vaja (silmapiiril pean ikka olema ja samal ajal ei tohi ma ise mingite oluliste asjadega tegeleda, nt raamatut ei tohi ma lugeda, tööd või kooliasju teha mõnikord tohin ja mõnikord ei tohi jne). Ja siis juhtus muidugi see imeline asi, et ta hakkas lõpuks ometi rääkima. Alates kahe ja poole aastaselt hakkas tema sõnavara natuke suurenema ja ta julges juba ise rohkem sõnu kasutada. Ja paar nädalat enne kui ta sai kolmeaastaseks, hakkas ta nagu üleöö rääkima, kasutas sõnu, mida ma pole varem tema suust kuulnud (emme, need on minu roosad sügissaapad, palun anna mulle šampooni, mul on väga raske jne). Ei ole see kõne nüüd nii ideaalne, mõnikord saan ainult mina tema lausetest aru, aga räägib küll nagu täiskasvanud inimene, korralikud laused ja käändelõppude...