Ülitundlik kooskasvamine

Tere, mina olen Linda. Mu ema ja isa panid mulle tegelikult kolm nime, aga ma ei kasuta neid. Mulle ei meeldi ka see kui mind kutsutakse lapseks või tüdrukuks, see ajab mind närvi. Ma tahan olla keegi teine. Mõnikord olen ma Jakob, mõnikord Arian, aga mõnikord hoopis AL või Hanna. Ma ei tea veel, kes mina olen, seega teised inimesed minu elus tunduvad palju ägedamad ja ma tahan olla nende moodi. Ja mõnikord meeldib mulle olla hoopis piparkoogimehike või kuuseke või siis tahan ma olla tõuks või suur puu. Ma tahan olla ükskõik kes, aga mitte veel mina ise. See on selline mäng. Sa pead ära arvama, kes ma parasjagu olen. Ma võin ka president olla. Ja siis on minu emme presidendi ema. Kas pole mitte uhke? Ma ei ole veel kaua siin maailmas elanud, olen alles kahe ja poole aastane, aga ma tean ja oskan juba päris palju asju. Kuigi ma veel väga palju ei räägi, siis minu emme saab minust väga hästi aru. Me vestleme ja lobiseme temaga päeva jooksul palju. Paljusid asju peab ta ka ära arvama, aga...

Kirjutan pikemalt lapse toitumisest. Esimesed kuus kuud oli ju lihtne. Laps oli rinnapiimal ja ma ei pidanud muretsema, mida talle süüa anda. Siis hakkas aga paanika vaikselt kohale jõudma. Ma pean talle päriselt süüa tegema hakkama. Ostsin kohe kokku kolm erinevat raamatut beebide ja väikelaste toitudest, kust praeguseks olen ilmselt kasutanud maksimaalselt ühe retsepti. Algus ei olnud selles suhtes eriti keeruline, kuna lapsel polnud hambaid, siis tuli anda kas väga pehmet näputoitu või püreed. Läksidki siis loosi püreed ja teinekord naljaviluks näpude vahele midagi, mis kodus leidus ja mis sinna sobis, kas kurgiviil või pehme viiner, mida laps pigem lutsis oma lõbuks. Püreed läksid loosi. Sellised lihtsamad, kõrvits ja bataat ja porgand ja kartul. Neid andsin siis lusikaga talle lisaks.  Ühel hetkel hakkas last huvitama ise lusikaga söömine ja siis läks lõbusaks. Pakkisin siis lapse sisse ja andsin talle püreepurgi koos lusikaga. Oh seda segadust ja rõõmu. Alguses sujuski kõik h...