Ülitundlik kooskasvamine

Kirjutan pikemalt meie rinnaga võõrutamise teekonnast. Arvasin, et see tuleb raske. Reaalsuses oli see kõik veelgi raskem. Laps oli harjunud rinnaga iga kord magama jääma ja selle mustri lõhkumine oli meile kõigile keeruline protsess.  Ma ei hakka kirjutama nendest isiklikest põhjustest, miks selle teekonna ette võtsime, aga see ei olnud seotud sellega, et (siiani) saime pidevaid kommentaare, et kas ikka veel annad talle tissi? Laps oli 1a8k kui hakkasime vaikselt peale, nüüd saab ta kohe-kohe 2-aastaseks ja saab rinda veel õhtul kui magama jääb. Ma lihtsalt ei jaksa ühte sellist katsumust kohe siia otsa teha. Igal perel on omad isiklikud põhjused, miks võõrutada. Ja ma tahan panna südamele, et teiste kommentaaride tõttu seda küll teha ei tohiks.  Preili on algusest peale olnud suur rinnapiimasõber. Beebina võis ta 45-60 min järjest rinna otsas olla, vahepeal jäi magama ja siis sõi jälle edasi. Suuremaks kasvades oli ainus kindel koht voodis pikali olles, kus talle tissi anda ...

Ilmselt arvab iga värske ema, et hommikul ärgates vaatab talle vastu rõõmsate silmade ja naeratava näoga laps. Päevad mööduvad justkui lenneldes, tehes koos lapsega aktiivseid asju (kohvikus sõbrannadega jutustamine, samal ajal kui laps magab magusasti vankris lõunaund, sportimine, kodus toimetamine nii, et laps tegeleb samal ajal oma asjadega jne).  Minu reaalsus on natuke teistmoodi. 95% ajast ärkab laps nutuga või siis sooviga kiirelt voodist välja saada. Olid ajad, kus ta klammerdus mu külge nagu väike takjas, keda polnud võimalik korrakski maha panna. Olid ajad, kus oli üks rõõmus/rahulik päev ühe kuu jooksul ja kui olin selle sama päeva õhtuks avastanud, siis ei osanud isegi sellest rõõmu tunda, sest vajusin (ja vajun siiani) suure kurnatusega voodisse magama. Mitte, et ma nüüd ei rõõmustaks.  Mu väike päikesekiireke on absoluutselt fantastiline väike olend, kes on hakanud nüüdseks kleite kandma (või siis täpsemalt ühte kleiti), kes oskab väga head nalja teha ja vaikselt...