Ülitundlik kooskasvamine

Proovin lapsega koos lõunaunesid magada, et kompenseerida öist trallitamist, aga no lihtsalt ei õnnestu. Nina läheb kinni, klomp tuleb kurku, nii et on raske neelata, süda klopib, hingata on raske. Miks mind selline ärevus vaevab, seda ma ei tea. Võimalik, et tegu on viimase aasta ja natuke peale kestnud vähese une tagajärg. Laste kohta öeldakse ka ju, et mida rohkem magab, seda rohkem magab ja mida vähem magab, seda vähem magab. Õhtuti sellist asja tavaliselt mul ei ole.  Öösiti trallitame umbes sellest ajast kui preili õppis ennast ise püsti ajama. Aga kindlasti umbes sellest ajast kui ta sai 7-kuuseks. Kui enne seda ärkas preili öösiti maksimaalselt kaks korda, siis peale uute oskuste õppimist võib ta ärgata öösiti 3-10 korda. Õnneks neid kordi, kus ta on umbes 8-10 korda ärganud, ei ole igal ööl, aga keskmiselt arvestan, et ta ärkab mul öösiti 3-5 korda. Mis ta siis teeb? Ta ajab ennast istukile ja hakkab vinguma. Mis mina siis teen? Ma ajan ennast poolistuvasse asendisse, tõst...

Aeg läheb nii ruttu. Alles oli meil kodus pisike beebi, aga nüüd on ta juba omal jalal kõndiv pisike preili väikelaps. Paned korraks silmad kinni ja juba on aasta möödas. Varsti hakkab ta rääkima, siis läheb kooli, siis ülikooli ja kolibki kodust välja. Oeh ja sellepärast naudin ma praegu kõiki hetki nii palju kui võimalik. Minu jaoks ei ole koormaks preilit pidevalt sülle võtta (ta poole ajast elabki mul süles), minu jaoks ei ole koormaks teda magama kõigutada ja kõik uned koos kaisus veeta, minu jaoks ei ole koormaks temaga päevad läbi ninapidi koos olla, temaga maha istuda ja kahekümnendat korda samasuguseid liigutusi teha (põrandalt jänest üles korjata või mänguköögis nähtamatut koort supile peale valada). Ma ei ütle talle, et mine mängi või tee asju nüüd üksinda. Sellist võimalust polegi tegelikult, sest nii kui ma lähen kaugemale kui meeter, tuleb pisike preili nagu väike magnet minu juurde tagasi. Mõnikord saan ma käia pesemas, nii et preili on nõus rahulikult issiga mängima, ag...

Kaitlin Klimmer - parim beebide ja väikelaste unelausuja. Olen ostnud mõned tema uneteemalised koolitused/workshopid ja olen väga rahul. Isegi kui tundub, et tead seda kõike, millest ta räägib, siis tal on uskumatu anne anda juurde enesekindlust ja rahu. https://www.kaitlinklimmer.com/  ja tema instagram Jälgin ka Uneliiva Liviat , kes on beebide ja väikelaste unenõustaja.  https://liviamordant.com/  ja tema instagram Facebooki grupid , mida soovitan: Ülitundliku lapse kasvatamine Küsi külalt (lapseootus, beebijutud, väikelapsed) Montessori ja lapsest lähtuv õppimine Dr Siggie - vanemluse ekspert facebookis Jess | Nurtured First Parenting instagram Reproduktiivpsühholoogia   instagram Jess, lapsed! instagram

Ilmselt on meil kõigil last oodates mingisugune ideaal, milline laps olema hakkab ja kuidas käitub. Nii oli ka minul.  Minu laps magab iseseisvalt oma voodis.  Minu laps kuulab õhtuti rahulikult unejuttu ja siis uinub iseseisvalt. Magama jääb niipea kui ta käest ära panna (kui talle öelda, et nüüd on uneaeg). Ja kõik uinakud teeb nii nagu peab, mitmetunnised. Ja mina saan samal ajal tegeleda koduste toimetustega, raamatuid lugeda, õppida ja olla muud moodi kasulik.  Minu laps ei nuta kunagi, sest tal pole selleks põhjust.  Minu laps on rahulik ja ei jonni kunagi, sest ta teab oma piire.  Minu laps oskab omaette iseseisvalt mängida ja loeb oma nurgas raamatuid.  Minu laps mängib rõõmsalt teiste lastega ja saan teda kellegagi hoida jätta, et ise samal ajal enda tegevusi teha.  Minu laps istub perega koos laua taha ja sööb isukalt ja iseseisvalt taldriku tühjaks.  Minu laps sööb näputoitu.  Minu laps kannab riidest mähkmeid.  Minu laps teeb...

Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina olen alati tundnud, et ma ei ole piisavalt küps laste saamiseks. Emad on minu jaoks alati sellised, kes mõjuvad täiskasvanulikena, nad on suureks kasvanud ja elukogenud inimesed, neil on juures eriline emaduse “vibe”. Mina aga vaatan peeglisse ja tunnen, et no ei ole veel ema moodi. Ma ei tea, kuidas näiteks kahekümnendates emad ennast emadena tunnevad, mina oma kolmekümnendate teises pooles igaljuhul pean pingutama, et ema mõõtudesse mahtuda. Aga siin ma nüüd olen. Olen ema. Tunne pole ikka veel see õige. Haiglast antakse sulle peale sünnitust kaasa üks (mõnikord ka mitu) pisike pambuke ja öeldakse, et mine ja kasvata nüüd. Kuidas peab kasvatama, kuidas lapse eest hoolitseda, seda ei ütle sulle keegi. Selle pead sa ise välja mõtlema.  Veetsime haiglas viis päeva ja mäletan väga selgelt seda hetke kui esimest korda kolmekesi koju jõudsime. Asetasime õrnalt beebi oma voodile ja vaatasime abikaasaga teineteisele otsa, natuke nõutult ja ebalevalt. ...