Ülitundlik kooskasvamine

Millest ma mõtlen kui ma mõtlen, et lapse töö on mäng? Ma vaatan korteris ringi, ma vaatan kui palju võimalusi on lapsel iseseisvaks mänguks. Kui palju on tal mänguasju, kui palju on tal erinevaid kunstiasju, kui palju loovaid võimalusi on tal mängimiseks, kui palju on tal õues vabaks mänguks asju. Oh need asjad. Neid on igal pool. Olgugi, et olen teadlikult proovinud olla säästlik, valides lapsesõbralikke asju, ostes teiselt ringilt, saanud sõpradelt ja perekonnalt, valinud pigem puidust ja looduslikest materjalidest asju. Tundes ise kadedust kui palju on mu lapsel asju ja võimalusi, mida minul kunagi ei olnud. Oleks mul olnud see, mis tal on täna. Oh, millised võimalused, millised vahendid. Aga tema ei taha asju, tema tahab olla koos, teha koos, vaadata koos.  Minu lapse absoluutsed lemmikud on koos telekast saadete vaatamine (naljakas, ekraaniaeg lapsele ei ole mulle toimetamise või puhkamise aeg, sest ta tahab koos vaadata. Aga nii saan mina kontrollida saadete sisu). Mida me v...

Tere, mina olen Linda. Mu ema ja isa panid mulle tegelikult kolm nime, aga ma ei kasuta neid. Mulle ei meeldi ka see kui mind kutsutakse lapseks või tüdrukuks, see ajab mind närvi. Ma tahan olla keegi teine. Mõnikord olen ma Jakob, mõnikord Arian, aga mõnikord hoopis AL või Hanna. Ma ei tea veel, kes mina olen, seega teised inimesed minu elus tunduvad palju ägedamad ja ma tahan olla nende moodi. Ja mõnikord meeldib mulle olla hoopis piparkoogimehike või kuuseke või siis tahan ma olla tõuks või suur puu. Ma tahan olla ükskõik kes, aga mitte veel mina ise. See on selline mäng. Sa pead ära arvama, kes ma parasjagu olen. Ma võin ka president olla. Ja siis on minu emme presidendi ema. Kas pole mitte uhke? Ma ei ole veel kaua siin maailmas elanud, olen alles kahe ja poole aastane, aga ma tean ja oskan juba päris palju asju. Kuigi ma veel väga palju ei räägi, siis minu emme saab minust väga hästi aru. Me vestleme ja lobiseme temaga päeva jooksul palju. Paljusid asju peab ta ka ära arvama, aga...

Kirjutan pikemalt lapse toitumisest. Esimesed kuus kuud oli ju lihtne. Laps oli rinnapiimal ja ma ei pidanud muretsema, mida talle süüa anda. Siis hakkas aga paanika vaikselt kohale jõudma. Ma pean talle päriselt süüa tegema hakkama. Ostsin kohe kokku kolm erinevat raamatut beebide ja väikelaste toitudest, kust praeguseks olen ilmselt kasutanud maksimaalselt ühe retsepti. Algus ei olnud selles suhtes eriti keeruline, kuna lapsel polnud hambaid, siis tuli anda kas väga pehmet näputoitu või püreed. Läksidki siis loosi püreed ja teinekord naljaviluks näpude vahele midagi, mis kodus leidus ja mis sinna sobis, kas kurgiviil või pehme viiner, mida laps pigem lutsis oma lõbuks. Püreed läksid loosi. Sellised lihtsamad, kõrvits ja bataat ja porgand ja kartul. Neid andsin siis lusikaga talle lisaks.  Ühel hetkel hakkas last huvitama ise lusikaga söömine ja siis läks lõbusaks. Pakkisin siis lapse sisse ja andsin talle püreepurgi koos lusikaga. Oh seda segadust ja rõõmu. Alguses sujuski kõik h...

Preili (2a3k) on otsustanud lõunaunedest loobuda. Kas see on ajutine uneregressioon või päriselt nii, seda ütleb ainult aeg. Viimased kolm kuud oleme tegelikult seda juba aimanud, aga süda ei lubanud uinakuid lapsel vahele jätta.  Ühel päeval suvel, kui tegelesime rinnast võõrutamisega, ei jäänud laps kuidagi päeval magama. Proovisin toas, siis läksime vankriga jalutama, kui tavaliselt uinus ta vankris max 30 minutiga, siis seekord kõndisin vist poolteist tundi ja laps ikka ei maganud. Läksime siis koju tagasi ja lõin juba käega, et ega ma ei jaksa ka tervet päeva last magama panna. Aga kuskil kella viie paiku tekkis lapsel selline hüsteeria, et ta lõpuks kõõksus ja värises mul käte vahel kuni siis 10-15 minuti pärast suutsin ta magama saada. Seetõttu kartsin ka praegu katsetada uinakust loobumist, sest olin kindel, et minu laps nii varakult uinakust loobuda küll ei suuda.  Siiski ühele unele läks ta üle juba enne aastat, kuskil üheksanda kuu paiku, aga see harjumine võttis mi...

Ma vaatan seda väikest kaheaastast preilit ja mõistan nüüd täie tõsidusega, et ta on meile päriseks antud. Ta ei lähe kuskile ja see teeb mind väga rõõmsaks. Esmane hägusus hakkab vaikselt hajuma. Esimesed kaks aastat on möödunud väga raskelt, aga tunnen vaikselt jälle, kuidas saan hingata ja hakkan taas iseennast otsima. Seekord ma leian enda, olen selles kindel!  Vaadata ühe pisikese inimese kasvamist on praegu sama tunne nagu vaadata iseenda kasvamist. Kahe aastaga olen kasvanud rohkem kui senise elu jooksul. Ja praegu tegelen ka oma lapsepõlve lunastamisega. Mu laps kasvab nii nagu oleksin ise kasvada tahtnud. Teen endale pai, vaatan pisikest last enda sees ja tunnen, kuidas praegune heastab kõik selle, mida mul kunagi olnud ei ole. On selge, ma leinan oma lapsepõlve, olen seda teinud juba umbes pool aastat, aga tean ka, et seekord on tulemus palju parem. Võiks öelda, et kasvatan väikest iseennast.   Ma kirjutan siia nüüd oma lapse sündimise loo, mis ilmselt ei ole kerge e...

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus ma kardan õhtuseid magamaminekuid (või magamapanekuid). See kõik algas umbes siis kui oktoobri lõpus kella keerati. Aga ilmselt algas see kõik sellega, et mu laps sai kaheaastaseks. Ja tuli järgmine arenguhüpe. Ta on alati olnud väga tundlik arenguhüpete ajal, magab siis palju halvemini ja on minus eriti kinni, isegi õue ei taha minna. Ma ise olen mõelnud, et mu laps ongi üks suur arenguhüpe, sest ma küll mingeid pause arengutes ei näe (ehk siis neid rahulikumaid perioode).  Mul oli üks raamat, kus kirjutati erinevatest arenguhüpetest, aga ühel hetkel loobusin selle lugemisest, sest sain aru, et minu laps ei käi selle raamatu järgi üldse. Lapsed ongi erinevad ja mingit ühest malli võtta on lihtsalt lollus. See kõik kehtib erinevate oskuste, käima õppimise, kõnelema hakkamise ja eakohaste võimete kohta. Minu laps oskab käeliselt väga toredalt joonistada ja värvida ja õigesti pliiatsit käes hoida, aga ta ei taha rääkida näiteks. Aga mõni teine laps...