Kõneregressioon
Mu laps ei räägi. Ju siis pole tal midagi vaja öelda. See kõik algas umbes siis kui preili sai aastaseks. Ta oskas selleks ajaks juba mitut sõna (emme, aitäh, nänn - tema tudujänku, anna, mämm). Aga siis ühel hetkel kadusid mitu oskust korraga. Kadusid sõnad, kadus oskus diivanile ja diivanilt alla ronida. Paar kuud hiljem hakkas preili kõndima ja siis tuli ka ronimisoskus jälle tagasi. Kõne pärast ma ei muretsenud, uskusin, et ka see taastub kohe-kohe kui teised tähtsad asjad selged. Olin ju lugenud, et kõneregressioon laste puhul on normaalne. Ärge saage minust valesti aru, mu laps ei ela siin vaikuses või ekraani taga. Me muud ei tee kui lobiseme päevad läbi. Ma kõnelen absoluutselt kõigest. Sellest, mida me prasjagu teeme, mida tunneme, mida näeme. Panen lapselegi sõnad suhu. Ainus asi, mida ta hetkel ideaalselt ütleb on sõna “aitäh” ja ta teab väga hästi, millal seda sõna kasutada. Oleme poeski kiita saanud, et nii viisakas laps on. Ja preili saab kõigest aru. Kohe kohe on ta aast...