Ülitundlik kooskasvamine

Ma vaatan seda väikest kaheaastast preilit ja mõistan nüüd täie tõsidusega, et ta on meile päriseks antud. Ta ei lähe kuskile ja see teeb mind väga rõõmsaks. Esmane hägusus hakkab vaikselt hajuma. Esimesed kaks aastat on möödunud väga raskelt, aga tunnen vaikselt jälle, kuidas saan hingata ja hakkan taas iseennast otsima. Seekord ma leian enda, olen selles kindel!  Vaadata ühe pisikese inimese kasvamist on praegu sama tunne nagu vaadata iseenda kasvamist. Kahe aastaga olen kasvanud rohkem kui senise elu jooksul. Ja praegu tegelen ka oma lapsepõlve lunastamisega. Mu laps kasvab nii nagu oleksin ise kasvada tahtnud. Teen endale pai, vaatan pisikest last enda sees ja tunnen, kuidas praegune heastab kõik selle, mida mul kunagi olnud ei ole. On selge, ma leinan oma lapsepõlve, olen seda teinud juba umbes pool aastat, aga tean ka, et seekord on tulemus palju parem. Võiks öelda, et kasvatan väikest iseennast.   Ma kirjutan siia nüüd oma lapse sündimise loo, mis ilmselt ei ole kerge e...

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus ma kardan õhtuseid magamaminekuid (või magamapanekuid). See kõik algas umbes siis kui oktoobri lõpus kella keerati. Aga ilmselt algas see kõik sellega, et mu laps sai kaheaastaseks. Ja tuli järgmine arenguhüpe. Ta on alati olnud väga tundlik arenguhüpete ajal, magab siis palju halvemini ja on minus eriti kinni, isegi õue ei taha minna. Ma ise olen mõelnud, et mu laps ongi üks suur arenguhüpe, sest ma küll mingeid pause arengutes ei näe (ehk siis neid rahulikumaid perioode).  Mul oli üks raamat, kus kirjutati erinevatest arenguhüpetest, aga ühel hetkel loobusin selle lugemisest, sest sain aru, et minu laps ei käi selle raamatu järgi üldse. Lapsed ongi erinevad ja mingit ühest malli võtta on lihtsalt lollus. See kõik kehtib erinevate oskuste, käima õppimise, kõnelema hakkamise ja eakohaste võimete kohta. Minu laps oskab käeliselt väga toredalt joonistada ja värvida ja õigesti pliiatsit käes hoida, aga ta ei taha rääkida näiteks. Aga mõni teine laps...