Räägime hirmsast Hirmust

Mu laps sai kolmeaastaseks. Iseenesest on see tõeliselt suurepärane vanus - ta suudab iseseisvalt mõnda aega tegutseda (mõnikord mängib, mõnikord vaatab telekat, mõnikord on vannis, mõnikord värvib jne), ilma et mind oleks oluliselt vaja (silmapiiril pean ikka olema ja samal ajal ei tohi ma ise mingite oluliste asjadega tegeleda, nt raamatut ei tohi ma lugeda, tööd või kooliasju teha mõnikord tohin ja mõnikord ei tohi jne). 

Ja siis juhtus muidugi see imeline asi, et ta hakkas lõpuks ometi rääkima. Alates kahe ja poole aastaselt hakkas tema sõnavara natuke suurenema ja ta julges juba ise rohkem sõnu kasutada. Ja paar nädalat enne kui ta sai kolmeaastaseks, hakkas ta nagu üleöö rääkima, kasutas sõnu, mida ma pole varem tema suust kuulnud (emme, need on minu roosad sügissaapad, palun anna mulle šampooni, mul on väga raske jne). Ei ole see kõne nüüd nii ideaalne, mõnikord saan ainult mina tema lausetest aru, aga räägib küll nagu täiskasvanud inimene, korralikud laused ja käändelõppudest saab ka juba natuke aru. Ma mäletan kui ta väiksem oli, siis küsisin ikka tihti, et miks sa ei räägi, kas sa kardad valesti öelda, mille peale ta alati vastas jaatavalt. Aga no kaheaastane ei saanud ilmselt siis veel päris adekvaatselt küsimusest aru. Igaljuhul ta räägib, ma ei muretse enam ja saan ikka ja jälle kinnitust, et iga laps on erinev ja hakkab õitsema siis kui ise seda soovib.

Kõik oligi juba liiga hästi. Ma läksin eriti väikese koormusega tööle ja tagasi ülikooli magistrantuuri, nii umbes 1-1,5 päeva nädalas. Sellel ajal on laps abikaasaga kodus või tema tööl. Lasteaias ta ei käi ja ei plaani panna. Ja see süsteem toimis, laps oli rõõmus, saime kõigega hakkama. Kuni järsku, umbes täpselt nädal tagasi, kui lapsel oli sünnipäev, hakkas ta kartma. 

Muidugi on ta alati selline väike “ärevik” olnud. Ei armasta võõraid ja uutes olukordades klammerdub pigem minu külge. Ja kui õhtuti on midagi paigast ära (issit pole kodus või on olnud emotsionaalne/aktiivne päev kuskil sugulastega või võõrastega), siis ei suuda ta hästi magama jääda. Ja meil on siin ümber ka igasugust olmet praegu. Naabrid teevad remonti ja mõnikord kostuvad need helid meie korterisse päris valjult. Vaatame ise siin-seal ringi ja peame kolimisplaane, aga midagi pole veel teostunud. Suhtleme rohkem inimestega, käime rohkem väljas ja sagimist on rohkem. Ja laps on paanikas. Ütleb, et tema kardab - kardab mida? - ei tea mida. Algas see päevase kartmisega. Ta kohe ei julgenud enam üksinda olla ja võis suvalisel hetkel hüsteeriliselt nutma hakata. Kardab. Ja ei tea mida. Ronib mulle sülle, väriseb, peidab oma näo tudunännu taha ja ma pean teda tassima toas edasi-tagasi. Raske juba ka. Käime kõik kohad läbi, aga pole ju kedagi, keda karta. Soovitan talle - vaatame tunnete raamatuid (sari “Minu tunded” on meil kodus) - ei vaata! Kohe konkreetselt ei ole nõus vaatama. Okei. Mõtlen siis välja talle, et meil on siin väike tegelane Hirm, aga hirmu võib ära ajada. Paar korda ütlesin kindlasti ka, et siin pole ju kedagi/midagi karta, aga pigem tasuks selle lause asemel öelda, et emme on siin ja emme hoiab sind ja ma aitan sind. Kui kardab, siis kardab, ei ole mõtet pisendada, et siin pole ju midagi karta. Tema jaoks on see kartus reaalne oht. 

Ühesõnaga, tegelane Hirm. Ütleme Hirmule: “Hirm, ära tõmble!” Laps juba natuke muigab. Ütleme Hirmule: “Hirm, mine minema, mine-mine, teise tuppa, ära vaata tagasi, mine-mine-mine ära…!” Lapsele tegi see nalja ja saime ta lõpuks nii kaugele, et kui ütles, et kardab, siis ajasime koos Hirmu kasvõi teise tuppa. Mõnikord tuli ta tagasi ja siis ajasime uuesti ära. Mõnikord kukkus Hirm toolilt maha mitu korda, siis laps võttis toolilt asjad eest, et Hirm rohkem ei kukuks. Ütlesin talle, et Hirm võib mõnikord naljakas ka olla ja Hirmuga võib ka koos elada. 

Õhtuti tekkis tal aga paanika, kohe päris suur paanika. Tema kardab. Voodis ei taha magada. Ühel õhtul kui juba eriti nõutu olin hüsteerias lapse lohutamisest, siis läksime vannituppa, panime ukse lukku ja siis jäi nutt korraks vaikseks. “Aga kus me siis magame?” küsisin mina. Laps põrnitseb kurbade silmadega nõutult põrandat ja ei vasta midagi. “Kas toon siiasamasse vannituppa madratsi, jätame ukse lukku ja magame öösel siin?” Laps vaatab mulle otsa, silmis väike helk ja ütleb: “Jah!” Ja mina mõtlen, kui loll ma saan olla, et küsin kolmeaastaselt sellist küsimust. Noh, kuidagi ma ta ikka magama sain, aga mitmel ööl järjest ärkas ta paanikaga voodis ja ei jäänud enam uuesti magama. Tema kardab. Ühel öösel kolisime isegi lapsega diivanile magama, aga ega see ei olnud ka jätkusuutlik variant. Diivan nimelt on kõva ja ebamugav. 

Kasutasime ka Hirmu eemalepeletamise spreid, mille ma ise valmis tegin veest ja piparmündiõlist. Ütlesin, et Hirm kardab seda lõhna, tal läheb sellest süda pahaks ja siis hakkab ta oksendama, ja seetõttu kui ta seda lõhna tunneb, siis jookseb ta kohe minema. Ega ka see variant ei aidanud meid. Siis aga vaatasin ühel päeval korralikult lapsele suhu ja nägin, et tal on praegu kolm tagumist hammast tulemas. Vabalt võib olla tema hirm nende hammastega seotud. Öösiti olen talle andnud valuvaigistit kui ta on öelnud, et valutab ja siis on saanud edasi magada. Praegu, kui möödas on umbes nädal, siis oleme leidnud kompromissi. Elame Hirmuga koos, aga saame temaga hakkama. Päeval ajame teda ära või paneme ta purki kinni. Õhtul ei taha ta voodis ise magama jääda, kuigi enne seda hirmu-teemat tegi ta seda juba väga hästi. Nüüd siis on kokkulepe, et jääb emme süles magama, kiigutan teda (raske juhus, ma tean, aga parim lahendus siiani). Ja kui öösel ärkab, siis lähen temaga tugitooli, kõigutan natuke ja kui ta on sügavalt magama jäänud (kohe väga sügavalt, muidu ärkab võpatusega üles ja ei jää jälle magama, see aeg on umbes pool tundi kui teda hoian), siis saan ta voodisse tagasi panna. Muidugi magame me ühes voodis, lapsel on oma vooditasku meie voodi kõrval ja ronib pidevalt öösel kaissu, aga nüüd, viimased nädal aega, nutab ta paanikast ja ei saa uuesti uinuda. Vahepeal oli ta suuteline terve öö oma voodis magama. 

Aga selline hirm pidavat selles vanuses normaalne olema. Eriti tundlikel lastel, kellel on elav kujutlusvõime. Nüüd oleme paar päeva ka Hirmu ja Ärevuse raamatuid saanud vaadata. Ta küsib neid ise ja tahab mitu korda järjest vaadata. Loodetavasti läheb see suur hirm varsti üle ja saame tagasi normaalsuse poole. Aga saan ka aru, et kõne areng on tema maailma palju raputanud. Ta saab paljudest asjadest uutmoodi aru ja tundub, et see kujutlusmaailm on tal ikka väga rikas. 

Mida ma siis olen õppinud? Oh, see lapse kasvatamine ja tema kasvamise vaatamine on kokku terve eluline õppetund. Aga ma tean, et hirmu ei tohi pisendada. Hirmuga peab sõbraks saama. Hirm läheb ühel hetkel üle. Peab olema turvaline. Võtan ta alati sülle kui ta kardab, jätan vajadusel mingid tegevused pooleli, sest tema hirmuga tegelemine on esmatähtis. Räägime palju asjadest - naabritest ja remondist ja kodust ja pimedusest (muidugi kellakeeramine ja pimedus ka kasvatab seda praegust hirmu) ja rõõmudest ja muredest ja kogemustest jne. Oleme tema jaoks olemas, ei riidle, ei karju, vajadusel võtame endale väikese maandamishetke. Mõnikord aitab naer, mõnikord on vaja nutta (ka endal), mõnikord lahendab hüsteeria ainult see kui laps saab ruttu süles magama kiigutatud. Kasvamine on raske, me kõik oleme selle läbi kogenud. Praegu kasvame koos ühe Hirmuga.