Minust
Foto autor Marko Levin
Kõik algab armastusest.
Kuidas ma ennast täna määratlen? See on lihtne. Ma olen ema. Täiskohaga. Ja see on absoluutne tõde. Ülitundlikku last kasvatades on lihtne kaotada oma mina. Laps võtab kõik. Ta on nagu pisike käsn, kes imeb teadmisi, armastust, hellust, hoolt ja sinu lakkamatut tähelepanu. Ei, ta ei jäta sulle midagi. Aga see peabki nii olema. Minu aeg iseendale on olnud. Olen ma seda siis teadvustanud või mitte (suurema osa ajast siiski mitte). Ja nüüd olen lihtsalt väikesel pausil. Mina olen pausil. Minu vajadused, soovid ja nõudmised on pausil. Võib tunduda, et kogu mu elu on pausil. Aga tegelikult ei ole. Tegelikult ma õpin praegu tohututes kogustes uusi asju. Asju, mida ma enne ei teadnud. Kõige suurem elukool, mida eales oleksin osanud oodata. Ma surun alla oma vajadused selleks, et kasvada ja kasvatada. Ma võtan ainult selle pisku, et minu baasvajadused oleksid täidetud. Et minu tassis oleks midagi natukenegi. Minu suurim soov on näha kasvamas pisikest preilit, kes annab mulle rohkem kui oleksin elus soovida osanud. Ma ei nõua muud kui ideaalsust iseendas. Ma nõuan turvalist kasvukeskkonda oma preilile ja tervele perele. Ma kasvan nii nagu ma pole kunagi varem kasvanud. Selleks, et anda, selleks pean enne endal midagi olema. Minul õnneks on mida anda ja seda on palju.
Kes ma veel olen? Olen f-tähega fotograaf, kammin tänavatel, leian asju, inimesi, maju ja mustreid. Minu tööd on hoolikalt asetatud sahtlisse, teiste pilkude eest peitu. Taustal mängib Spiegel im Spiegel. Minu (kahe)kümneaastaku plaani sisse mahuvad fotograafia- ja videoõpingud, teatriarmastus, andragoogika, abielu ja üks väike õnn. Armastan ja vihkan inimesi. Olen positiivne negatiiv.
Siiralt
Maiké Lewin