Elaine N. Aron „Ülitundlik laps“

Kirjastus Hea Lugu, 2017. 

Teen lühikese ülevaate raamatu algusest, kus on juttu ülitundlikkusest. Soovitan kindlasti seda raamatut lugeda!


TEIE LAPSE KASUTUSJUHEND 
Pole midagi imestada, et arvate end midagi valesti tegevat. Pole kedagi, kes teid abistaks. Ilmselt olete praeguseks juba tähele pannud, et suurem osa lapsevanematele mõeldud käsiraamatutest keskendub „probleemkäitumisele" — rahutusele, tähelepanematusele, “pöörasusele" või agressiivsusele.

Selles mõttes teie laps tõenäoliselt küll probleemne ei ole. Teie jaoks on probleemiks teemad, mida sellistes raamatutes suurt ei puudutata - probleemid söömisega, häbelikkus, halvad unenäod, muretsemine ja tugevad emotsioonid, mis ei ole niivõrd teistele suunatud, vaid väljenduvad puhangutena. Harilikult soovitatakse soovimatu käitumise korrigeerimiseks kasutada „tagajärgesid" (karistust), mis tihtipeale ei toimi - teie lapse jaoks on karistused või isegi kriitika hävitava mõjuga.

Sellest raamatust leiate soovitusi, mis on mõeldud üksnes ülitundlikele lastele ja nende andjaks on samuti ülitundlike laste vanemad, mina ise nende seas, lisaks kõnealuse omaduse asjatundjad. Ja esimese asjana soovitame mitte uskuda inimesi, kes annavad mõista, et teie lapsega on midagi viltu - ärge lubage ka oma lapsel seda arvata. Samuti ei ole te oma lapse iseärasustes kuidagi süüdi. Vanemlikke oskusi annab, mõistagi, alati arendada ja see raamat arendab teid rohkem kui paljud teised, kuna on kirjutatud üksnes teie „teistsugust" last silmas pidades. Igal juhul unustage ära mõte, nagu oleks probleemiks mingi tõsine puudus vanema või lapse juures.


MIS ON ÜLITUNDLIKKUS?
Ülitundlikud inimesed sünnivad koos võimega märgata oma keskkonnas teistest enamat ning enne tegutsemist asjade üle põhjalikult järele mõelda, vastandudes nii neile, kes panevad tähele vähemat ning tegutsevad kiirustades ja impulsiivselt. Sellest tingitult on tundlikud inimesed, nii lapsed kui täiskasvanud, reeglina empaatilised, terased, intuitiivsed, loomingulised, ettevaatlikud ja vastutustundlikud (nad on teadlikud pahateo tagajärgedest, seega väldivad nende toimepanekut). Ühtlasi löövad neil hõlpsasti jalad alt korraga saabuvad suured infokogused või võimsad emotsioonid. Nad üritavad sellistest olukordadest hoiduda ning tunduvad sellest tingitult olevat häbelikud, arad või lihtsalt „tujurikkujad". Kui neil ei õnnestu ülestimulatsiooni vältida, lähevad nad kergesti endast välja ja on n-ö liiga tundlikud.

ÜTLid küll märkavad rohkem, kuid see ei pruugi tähendada, et neil on paremad silmad, kõrvad, lõhnataju või maitsemeel - kuigi paljude puhul saab rääkida vähemalt ühest väga teravast meelest. Peaasjalikult on tegu informatsiooni põhjalikumalt töötleva ajuga. Töötlemine ei piirdu üksnes ajuga, ühtlasi on paljudel ülitundlikel inimestel, nii lastel kui ka täiskasvanutel, kiiremad refleksid (harilikult seljaajust lähtuvad reaktsioonid). Neile avaldavad suuremat mõju valu, ravimid ja stimulandid ning neil on rohkem allergiaid ja nõrgem immuunsüsteem. Teatud mõttes on terve nende keha loodud nendeni jõudvat tuvastama ja mõistma.


ÜLESTIMULATSIOONI KIIRE TEKKIMISE PROBLEEM
  • ÜTLid lasevad end kergemini häirida asjaoludest, mida teised lapsed tähelegi ei pane. Kärarikkad, keerulised, pidevalt muutuvad olukorrad, näiteks koolis või suguvõsa kokkutulekul, võivad nende jaoks muserdavad olla, eriti siis, kui nad sellisesse keskkonda pikemaks ajaks satuvad. Kuidas nad saaksidki häirimatuks jääda, kui tunnetavad igas olukorras nii palju?
  • Aga tingituna asjaolust, et ÜTLid on vähemuses, võivad nende reaktsioonid ja lahendused teiste jaoks veidrana tunduda. Sellest on tingitud ka kõigi teiste vihjed või koguni teie enda peas kanda kinnitanud kahtlused, et teie laps on ebanormaalne.
  • ÜTLid kipuvad sageli palju kurtma asjade üle, millele teised lapsed tähelepanu ei pööraks: on siis liiga palav või liiga külm, riided ajavad sügelema, toit on üleliia vürtsikas, toas on imelik lõhn. Samuti võivad nad eelistada üksi mängimist, vaikset pealtvaatamist, üksnes neile tuttava toidu söömist või ühes kindlas toas või õues teatud kohas püsimist. Nad võivad minutite, tundide, päevade või koguni kuude kaupa keelduda rääkimast täiskasvanute, võõraste või koguni klassikaaslastega. Ühtlasi võivad nad vältida nn tüüpilisi lastele mõeldud tegevusi, näiteks suvelaagreid, jalgpallimänge, pidusid või kohtamist.
  • Mõnel ülitundlikul lapsel esineb ärritava või muserdava käitumise vältimiseks või reaktsioonina sellele jonni- või vihahoogusid. Teised üritavad mitte probleeme tekitada, olla ideaalselt sõnakuulelikud, lootes seejuures, et neid ei panda tähele ja neilt ei oodata midagi enamat. Mõned on nagu arvuti taha liimitud või loevad päev otsa raamatut, hallates sel moel väiksemat maailma. Teised seevastu hakkavad selleks, et näilist viga ülekompenseerida, tähtede või täiuslikkuse poole püüdlema.
  • Mõned üleerutatud ÜTLid näivad mööda seinu üles ronivat ja võiks arvata, et neil on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ehk hüperaktiivsuse sündroom (kuigi nende tähelepanul pole ülestimulatsiooni puududes ja õigete prioriteetide olemasolul häda midagi). Või siis “jooksevad neil juhtmed kokku", nad lamavad põrandal ja röögivad. Teised seevastu muutuvad ülestimulatsiooni tingimustes väga tasasteks ja vaikseteks. Mõnel tekivad kõhu- või peavalud - see on nende keha reaktsioon ja ühtlasi lahendus, mis lubab neil minna ja puhata.

jälgi mind instagramis

jälgi minu loomingut instagramis

Populaarsed postitused sellest blogist

Räägime hirmsast Hirmust

Kujutis
Mu laps sai kolmeaastaseks. Iseenesest on see tõeliselt suurepärane vanus - ta suudab iseseisvalt mõnda aega tegutseda (mõnikord mängib, mõnikord vaatab telekat, mõnikord on vannis, mõnikord värvib jne), ilma et mind oleks oluliselt vaja (silmapiiril pean ikka olema ja samal ajal ei tohi ma ise mingite oluliste asjadega tegeleda, nt raamatut ei tohi ma lugeda, tööd või kooliasju teha mõnikord tohin ja mõnikord ei tohi jne).  Ja siis juhtus muidugi see imeline asi, et ta hakkas lõpuks ometi rääkima. Alates kahe ja poole aastaselt hakkas tema sõnavara natuke suurenema ja ta julges juba ise rohkem sõnu kasutada. Ja paar nädalat enne kui ta sai kolmeaastaseks, hakkas ta nagu üleöö rääkima, kasutas sõnu, mida ma pole varem tema suust kuulnud (emme, need on minu roosad sügissaapad, palun anna mulle šampooni, mul on väga raske jne). Ei ole see kõne nüüd nii ideaalne, mõnikord saan ainult mina tema lausetest aru, aga räägib küll nagu täiskasvanud inimene, korralikud laused ja käändelõppude...
Read more »

Koos on kergem

Kujutis
Millest ma mõtlen kui ma mõtlen, et lapse töö on mäng? Ma vaatan korteris ringi, ma vaatan kui palju võimalusi on lapsel iseseisvaks mänguks. Kui palju on tal mänguasju, kui palju on tal erinevaid kunstiasju, kui palju loovaid võimalusi on tal mängimiseks, kui palju on tal õues vabaks mänguks asju. Oh need asjad. Neid on igal pool. Olgugi, et olen teadlikult proovinud olla säästlik, valides lapsesõbralikke asju, ostes teiselt ringilt, saanud sõpradelt ja perekonnalt, valinud pigem puidust ja looduslikest materjalidest asju. Tundes ise kadedust kui palju on mu lapsel asju ja võimalusi, mida minul kunagi ei olnud. Oleks mul olnud see, mis tal on täna. Oh, millised võimalused, millised vahendid. Aga tema ei taha asju, tema tahab olla koos, teha koos, vaadata koos.  Minu lapse absoluutsed lemmikud on koos telekast saadete vaatamine (naljakas, ekraaniaeg lapsele ei ole mulle toimetamise või puhkamise aeg, sest ta tahab koos vaadata. Aga nii saan mina kontrollida saadete sisu). Mida me v...
Read more »

Söömisest

Kujutis
Kirjutan pikemalt lapse toitumisest. Esimesed kuus kuud oli ju lihtne. Laps oli rinnapiimal ja ma ei pidanud muretsema, mida talle süüa anda. Siis hakkas aga paanika vaikselt kohale jõudma. Ma pean talle päriselt süüa tegema hakkama. Ostsin kohe kokku kolm erinevat raamatut beebide ja väikelaste toitudest, kust praeguseks olen ilmselt kasutanud maksimaalselt ühe retsepti. Algus ei olnud selles suhtes eriti keeruline, kuna lapsel polnud hambaid, siis tuli anda kas väga pehmet näputoitu või püreed. Läksidki siis loosi püreed ja teinekord naljaviluks näpude vahele midagi, mis kodus leidus ja mis sinna sobis, kas kurgiviil või pehme viiner, mida laps pigem lutsis oma lõbuks. Püreed läksid loosi. Sellised lihtsamad, kõrvits ja bataat ja porgand ja kartul. Neid andsin siis lusikaga talle lisaks.  Ühel hetkel hakkas last huvitama ise lusikaga söömine ja siis läks lõbusaks. Pakkisin siis lapse sisse ja andsin talle püreepurgi koos lusikaga. Oh seda segadust ja rõõmu. Alguses sujuski kõik h...
Read more »