Söömisest

Kirjutan pikemalt lapse toitumisest. Esimesed kuus kuud oli ju lihtne. Laps oli rinnapiimal ja ma ei pidanud muretsema, mida talle süüa anda. Siis hakkas aga paanika vaikselt kohale jõudma. Ma pean talle päriselt süüa tegema hakkama. Ostsin kohe kokku kolm erinevat raamatut beebide ja väikelaste toitudest, kust praeguseks olen ilmselt kasutanud maksimaalselt ühe retsepti. Algus ei olnud selles suhtes eriti keeruline, kuna lapsel polnud hambaid, siis tuli anda kas väga pehmet näputoitu või püreed. Läksidki siis loosi püreed ja teinekord naljaviluks näpude vahele midagi, mis kodus leidus ja mis sinna sobis, kas kurgiviil või pehme viiner, mida laps pigem lutsis oma lõbuks. Püreed läksid loosi. Sellised lihtsamad, kõrvits ja bataat ja porgand ja kartul. Neid andsin siis lusikaga talle lisaks. 

Ühel hetkel hakkas last huvitama ise lusikaga söömine ja siis läks lõbusaks. Pakkisin siis lapse sisse ja andsin talle püreepurgi koos lusikaga. Oh seda segadust ja rõõmu. Alguses sujuski kõik hästi. Laps sõi püreed isuga ja sai ka proovitud paar magusat tuubi, mis talle meeldisid. Terve selle aja sai laps ka rinnapiima, nii et ma ei pidanud muretsema selle üle, kas ta on näljas või mitte. Siis aga tekkis tagasilöök. 

Seitsme-kaheksakuuselt oli laps väga rahutu ja kahtlustasime raua ja b12 vitamiini puudust, mis vereprooviga ka kinnitust sai. Hakkasime neid talle spreiga juurde andma ja peale seda tundus jälle nagu asi paremaks minevat. Aga umbes aastaselt, kui tal hambad tulema hakkasid, läks asi eriti hulluks. Kõigepealt kadus isu ja siis läks laps täpiliseks. Üle terve keha. Esialgu põsed ja siis selg ja käed ja jalad ja kõht ja ilmselt polnud kohta, kus tal löövet poleks tekkinud. Oi seda muret. Hakkasime siis perearstiga kirju ja lapsest pilte vahetama ja lõpuks saime isegi aja lastearsti juurde, kes tegi lapsele allergiatestid, mis mitte midagi ei näidanud. Samal ajal tegin ka ise toidutalumatuse testi ja see oli igast nurgast punane. Mõtlesin siis, et ju minu talumatus on lapsel ka. Seal oli piim ja veiseliha ja nisu ja ka sellised üllatavad asjad nagu päevalille- ja linaseemned, isegi pärm ja hallitus (a la hallitusjuust jne) ja kõike huvitavat veel. Arstilt saime eriti kanget retseptiga kreemi, millega pidi siis lööbe ära saama. Ja siis läksime lapsega koos dieedile. Kui ta oli enne söönud kodujuustu ja lihaga püreesid, siis need jäid kohe ära. Mina jätsin ära kõik piimatooted ja saiad ja muud asjad, mis mul talumatuse testis punased olid. Mul oli muidu tunne, et iga kord kui lapsele rinda annan, läheb ta näost veel punasemaks. 

Õnneks hakkas siis mingi tulemus paistma. Kreemitasime last umbes nädala vist ja tal hakkas juba palju parem. Kuna olin piimatooted ära jätnud, siis läks ka sellest lapse nahk paremaks. Laps sõi siis rinnapiima ja ühel hetkel kujunesid tema lemmikuteks (gluteenivabad) makaronid, mille ta minumeelest tervelt alla neelas, sest hambad olid alles väga väikesed. Täpselt enam ei mäleta, aga mõned juurviljapüreed olid ka. Selleks hetkeks ei olnud laps enam nõus ühtegi põlle kandma, talle ei meeldinud kui käed mustaks said ja paljalt söömine ei sobinud ka, sest pärast ta röökis mul dušši all kui teda pesta tahtsin. Seega valisin iga kord söömiseks talle võimalikult koledad riided, mida võis määrida ja mille me siis peale söömist ära vahetasime. 

Nii me siis sõime pikalt, et ei olnud piimatooteid meie menüüs. Sugulased olid hullumas, et kas tõesti ikka veel ei tohi me mõlemad piimatooteid tarbida ja mis see väike amps ikka teeb. Aga tegi, kohe kui kumbki meist piimatooteid tarbis (kasvõi pisike koogitükk), siis oli tulemus näha. Sõimegi siis gluteenivabasid makarone ja juurviljapüreesid, mida suutsin lapsele sisse sööta ja suured lemmikud olid muidugi kamapallid. Ja rinnapiima sai ta ka edasi. 

Niimoodi vaikselt tegelesime selle söömisega. Olen nutnud, olnud ahastuses, küsinud teistelt abi. Oli aegu, kus ma ajasin last lusikaga taga, et palun-palun söö midagigi, aga ühel hetkel taipasin, et sellest ei ole kasu. Kui ta tõesti ei söönud midagi normaalset, siis andsin talle magusa tuubi ja vähemalt oli mul süda rahul, et laps on söönud. Ta kippus mul pahaseks minema kui kõht tühi oli. Siiani on nii. Kui ise toiduga rahu tegin, siis läksid asjad palju paremaks. Ei tasu last sundida sööma, ei tasu talle helikopterit või lennukit lusikaga teha või öelda iga ampsu peale “oi kui maitsev, nämm-nämm” või teha muid kommentaare söömise ajal. Kui tahad midagi lapselt teada, siis küsi rahuliku häälega “kas maitses?” Ja kui laps ei taha midagi süüa, siis ütle talle “hästi, sa ei pea seda sööma” või kui ta ei taha midagi proovida, siis selmet öelda “aga see on ju niiiiiiii hea, miks sa seda ei taha?”, ütle parem “selge, siis proovid mõni teine kord”. Toitu ja söömisse tuleb suhtuda normaalselt (nii nagu sa sööksid koos oma sõbra või kaaslasega, sa ju ei kommenteeri igat tema ampsu ja ei küsi, et miks sa seda või teist asja ei söö või et eile sa ju sõid nii palju ja täna ei söö üldse, mis sul viga on…). Kui me käitume söögilauas normaalselt, siis tekitame oma lastele vähem söömisprobleeme. 

Täna sööb mu laps üsna normaalselt. Ta on 2a5k vana ja rinnapiima enam ei saa juba kaks kuud umbes (pikalt sai seda ainult enne ööund, nii et toitumist pole see ammu enam mõjutanud). Headel päevadel sööb ta kaerahelbeputru (kaerapiimaga), kartulit, tatart, läätse-, maisi-, kikerhernejahust makarone kitsejuustuga, riisi, kotleti, lihapalle, hernest, porgandit, suppi (kus on sees ainult tema lemmikasjad, nt porgand, hernes, makaron ja hakkliha), pitsat sööb kui ma ei pane sinna sibulat ega tomatit, joob smuutit, kus sees on spinat, porgand, bataat, mango, banaan ja kõrvitsaseemned koos kaerapiima ja mangomahlaga, ilma piimata pannkoogid ja spinati-kaera muhvinid. Viimase aja lemmikud on ka piparkoogid ja sööks ka hea meelega pasteeti, aga seal on ikkagi natuke piimatooteid sees. Enam ta üle terve keha täpiliseks ei lähe kui natuke piimatooteid saab, mõnikord tulevad kehale mõned üksikud punnid, aga natuke peab piimatooteid talle juba andma, et keha harjuks ja et tulevikus ei oleks suurt talumatust. Piimatoodete talumatusest kasvavad väikesed lapsed tavaliselt välja. No ja kamapallid ja maisipulgad ja mõnikord tuubipüreed kui oleme väljas (seal sees on kõrvits-bataat-mango või puhas mango). Ja niisama nipet-näpet, mida ta on nõus proovima või sööma. Ja toidud teen talle ise kodus (välja arvatud lihapallid ja pasteet ja rukkijahust sai). 

Kui laps ei soovi midagi süüa, siis ma ei sunni teda. Ta ei pea proovima uusi asju kui ei taha. Hea nipp on hoida mingi uus toit laual tutvumiseks (mina tegin niimoodi hernestega, hoidsin kausis keedetud herneid nädal-kaks ja sõin neid ise ja ühel hetkel oli laps nõus neid proovima). Kui ta ei söö korralikult, siis ma paar korda ikka veel proovin ja kui siis ka ei taha, siis ei suru talle rohkem peale. Pakun talle siis kamapalli ja vett. Vett joob ta üldse üsna palju. Ja tänu piimatoodete mittetarbimisele ei söö me kodus ka jogurteid ega kohukesi vms. Vahepeal sööb ta kaeradesserti, aga seda siis kui on meeles olnud poest osta. Ja kui on väga kehv päev ja ma näen, et ta üldse süüa ei taha, siis tuubipüree läheb talle alati peale ja minul on süda rahul, et laps on söönud tuubi, kus sees on kõrvits ja bataat. 

Soovitus kui su laps sööb ainult poe tuube, siis hangi endale korduvkasutatavad tuubid ja tee kodus ise smuutit sinna sisse. Mina alustasin niimoodi kui tundus, et poest ostmine läks liiga kalliks. Siis saad ka kontrollida, mis sinna sisse paned. Mina hakkasin panema spinatit ja kõrvitsaseemneid smuuti sisse, et kõik vajalikud lisaained oleksid toidumenüüs olemas. Ja hetkel näen, et laps on nõus proovima uusi asju. Kui ta proovib ja toidu välja sülitab, siis ma kiidan teda proovimise eest ja ütlen, et proovime mõni teine kord uuesti. Ja kui ta niisama mõnikord toidu välja sülitab (mis talle tavaliselt maitseb), siis ma ei hurjuta teda selle eest, vaid pakun lahkelt oma pihku, kuhu toit sülitada ja pakun talle alternatiivse söögi (tavaliselt makaronid või kamapallid). Iga päev on erinev ja iga päev sööb laps erinevalt, Aga protsess tuleb endale meeldivaks ja rahulikuks teha. Lapsele meeldib praegu kui tema jänkud või muud tegelased talle lusikaga süüa annavad (kuigi oskab ise lusikaga süüa), on küll tüütu teda toita koos mingi jänesega, aga siiski mina olen rahul, et laps sööb. Küll ta varsti ütleb ka söömise kohta mulle “emme, ei” ehk et emme ma saan ise hakkama.