Koos on kergem

Millest ma mõtlen kui ma mõtlen, et lapse töö on mäng? Ma vaatan korteris ringi, ma vaatan kui palju võimalusi on lapsel iseseisvaks mänguks. Kui palju on tal mänguasju, kui palju on tal erinevaid kunstiasju, kui palju loovaid võimalusi on tal mängimiseks, kui palju on tal õues vabaks mänguks asju. Oh need asjad. Neid on igal pool. Olgugi, et olen teadlikult proovinud olla säästlik, valides lapsesõbralikke asju, ostes teiselt ringilt, saanud sõpradelt ja perekonnalt, valinud pigem puidust ja looduslikest materjalidest asju. Tundes ise kadedust kui palju on mu lapsel asju ja võimalusi, mida minul kunagi ei olnud. Oleks mul olnud see, mis tal on täna. Oh, millised võimalused, millised vahendid. Aga tema ei taha asju, tema tahab olla koos, teha koos, vaadata koos. 

Minu lapse absoluutsed lemmikud on koos telekast saadete vaatamine (naljakas, ekraaniaeg lapsele ei ole mulle toimetamise või puhkamise aeg, sest ta tahab koos vaadata. Aga nii saan mina kontrollida saadete sisu). Mida me vaatame? Lolalad, Tutat, Muumisid ja sekka mõned värvilised autod, pallikesed või kineetilise liiva ja plastiliiniga videod. Eriti meeldib talle tantsida. Ta ei ole nõus seda üksinda tegema, aga koos emmega võib järjest pool tundi tantsida ja hüpata ja keksida. Viimasel ajal vaatame muidugi väga vähe teekat ja tihtipeale üldse mitte, sest ilmad on ilusad ja parem on õues olla. 

Telekast veel lahedam on koos joonistamine. Alustasime pliiatsite ja kriitidega. Siis tulid juurde tintekad ja vildikad. Ja kõige viimasemad ja ägedamad on vesivärvid ja tuubist pigistatavad värvid. Joonistada võiks ta tundide kaupa. Avastasime ka templid, millele saab ju ise edasiarenduseks juurde joonistada. Paberit ja muid toredaid materjale õnneks jagub. 

Siis meeldib talle plastiliin. Viimased pool aastat olen umbes 2 korda nädalas teinud talle soolast ja jahust plastiliini. Kodus on kõik kohad plastiliinitegelasi täis. Ja hiljem meeldib talle nendega mängida. 

Talle meeldib paberist lõigata ja liimida. Kääride kasutamine muutub iga päevaga aina paremaks. Avastasime ka dekupaaž-tehnika ehk salvrätitehnika. Koorid salvrätist kihid lahti, valid meelepärase pildi ja PVA liimiga saab ühe salvrätikihi kergelt paberile liimida. Salvrätiks leidis ta naljakate avokaadodega majapidamispaberi ja see on nüüd talle väga armsaks saanud. 

Mängukööki olen talle andnud piimapakke ja kohvikoorepakke, makarone ja värvilist riisi, kohviube ja penoplastist munasid. Kõike, mis meenutab päriselu. 

Ja kraanikausis veemängud. Külmutasin mõned loomakesed talle jääkuubikuvormi ja segasin toiduvärviga värvilist vett. Rõõmu jagub kauemaks. Meeldib ka taimedele pritsikaga vett pritsida. 

Raamatuid vaatame ka. Aga ilmselt suurem sport raamatute juures on minu armastus neid juurde osta. Lemmikuks on osutunud pakiautomaadis või raamatupoes raamatute järel käimine. 

Ja õues meeldib talle liivakastis mängida ja pottidesse-pannidesse süüa kokku segada. Joosta meeldib talle ka. 

Oh ja süüa teeb ta koos minuga. Erilised lemmikud on piparkookide tegemine (nagu plastiliini tegelaste tegemine ju), kohvi segamine, doseerimine (kohvipuru, suhkur, jahu, munad jne). 

Riidesse pusib ka ennast juba täitsa ise panna ja seda on nii uhke vaadata. Eriti siis kui ta karjub mu peale, et ma teda ei aitaks. 

Aga kõikide nende tegevuste juures on oluline märksõna: koos!!! Ma võin talle osta ükskõik kui palju asju, aga lõppude lõpuks on oluline kontakt ja koostegemine. Ta on nii palju õppinud ja arenenud. Ilmselt teeb ta kõiki tegevusi palju paremini kui mina tema vanuselt. Ja isegi kui mul poleks võimalust talle neid asju (mänguasju) pakkuda (nukumaja ja autod ja muumide tegelased ja igasugu vidinad ja pudinad), siis ta ei paneks seda ilmselt tähelegi. Talle piisaks ainult emmest ja issist ja paarist pliiatsist ja paberist ja veega solberdamisest ja jooksmisest. 

Lastel ei ole vaja asju, neil on vaja inimesi, kellega koos seigelda, kellega juttu ajada, kellega süüa teha ja kellelt õppida, milline see maailm siis on ja kuidas seda koos turvaliseks muuta. Mulle väga meeldib vaadata, millega mu laps tegeleb ja kuidas ta iga päev areneb ja kasvab. Mul on selleks aega ja see on suur privileeg. 

Peab vist mainima, et laps on hetkel 2a7k ja ei käi lasteaias. Hetkel ei plaani panna ka, sest noh, võõrad inimesed talle ei meeldi. Mul on vedanud, et ma saan lapsele seda kõike pakkuda. Olgugi, et õhtuti olen ilmselt sama väsinud kui tema ja tahaks ka kell seitse juba magama minna (sest nagu varasemalt kirjutasin jättis laps lõunaune ära).