Emaduse valehäbi

Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina olen alati tundnud, et ma ei ole piisavalt küps laste saamiseks. Emad on minu jaoks alati sellised, kes mõjuvad täiskasvanulikena, nad on suureks kasvanud ja elukogenud inimesed, neil on juures eriline emaduse “vibe”. Mina aga vaatan peeglisse ja tunnen, et no ei ole veel ema moodi. Ma ei tea, kuidas näiteks kahekümnendates emad ennast emadena tunnevad, mina oma kolmekümnendate teises pooles igaljuhul pean pingutama, et ema mõõtudesse mahtuda. Aga siin ma nüüd olen. Olen ema. Tunne pole ikka veel see õige. Haiglast antakse sulle peale sünnitust kaasa üks (mõnikord ka mitu) pisike pambuke ja öeldakse, et mine ja kasvata nüüd. Kuidas peab kasvatama, kuidas lapse eest hoolitseda, seda ei ütle sulle keegi. Selle pead sa ise välja mõtlema. 

Veetsime haiglas viis päeva ja mäletan väga selgelt seda hetke kui esimest korda kolmekesi koju jõudsime. Asetasime õrnalt beebi oma voodile ja vaatasime abikaasaga teineteisele otsa, natuke nõutult ja ebalevalt. Ja ma küsisin, et mis nüüd saab. Haiglas käis keegi pidevalt kontrollimas ja oli alati kelleltki nõus küsida. Aga siin me siis nüüd oleme, aasta ja kolm kuud hiljem annan endast nüüd päev parima, et pisike preili tunneks ennast turvaliselt, oleks hoitud, armastatud, kõht täis ja et päeva lõpuks oleksime me kõik elus ja kõikide tassid (niivõrd kuivõrd) täidetud. Esmakordse emana oleksin vajanud mingisugust juhendit (loe: paksu käsiraamatut), kus oleks kindlasti kirjas, et iga laps on siiski erinev ja juhendeid tuleb kasutada ennekõike oma last jälgides ja tema järgi kohandudes. Lapsevanemlus on minu meelest siiski midagi sellist, mis vajaks põhjalikku koolitamist ja teadlikku lähenemist. Alati ei anna doktor Google sulle õigeid vastuseid. 

Ma olen aga alati sisimas teadnud, et tahan lapsi saada ja teadnud ka seda, et selleks peavad olema kõik õiged tingimused. Alustades kohe laste isast. Lapsi ei saa saada inimesega, kes pole selleks valmis või keda sa ei saa usaldada. Laste kasvatamine on tohutult raske töö (ärgem unustagem, et samas ka väga premeeriv töö). Kasvatuse eelduseks on lapsevanemate omavaheline pidev koostöö ja ühel nõul olemine. Me kõik ka kannatame omal moel ja õige kaaslane peab aitama koormat kergendada, mitte aga seda teekonda raskemaks muutma. Ülitundliku lapse kasvatamiseks oleks vaja siiski tervet küla (kes on regulaarselt alati pildis, ideaalis igapäevaselt või vähemalt 3-4 korda nädalas), aga kui küla ei ole, siis tuleb kõik oma varuressursid kasutusele võtta ja koormust omavahel võimalikult võrdselt jagada. Mul on abikaasaga väga vedanud, sest kahekesi anname terve küla mõõdu välja küll. 

Teiseks tingimuseks on mul olnud oma kodu olemasolu. Ma pean suutma tagada oma lastele sooja ja hubase kodu, mis oleks nende jaoks turvaline koht, kuhu nad saavad alati tagasi tulla. See välistab kohe kõiksugused üüripinnad, sest kunagi ei tea, millal on vaja jälle kodu vahetama hakata. Ülitundliku lapse jaoks kolimine on väga suur elumuutus ja see võib ta pikaks ajaks rivist välja lüüa (eelkõige põhjustab see uneprobleeme ja võib vallandada ka unepaanika). 

Kolmas ja üks olulisemaid kriteeriume on iseenda vaimne stabiilsus ja teadmine, et ma olen nüüd valmis. Mitte ainult selleks, et saada lapsi, vaid valmis ka seda vastutust võtma (ja valmis vastutust jagama kaaslasega), et olen emotsionaalselt stabiilne ja võimeline last kasvatama ning mitmeks järgnevaks aastaks enda elu pausile seadma. See on oluline teadmine, sest kui sa ühel hetkel avastad, et kasvatad (erilise vajadusega) ülitundlikku last, kes vajab 24/7 sinu lakkamatut tähelepanu, süles kandmist, õigeid rahustamistehnikaid ja lähenemisvõtteid ja avastad, et endale pühendumiseks aega enam lihtsalt ei ole (üksinda koristamine, poeskäimine või dušši all käimine ei ole aeg iseendale), siis see on midagi, mis vajab sügavat sisemist analüüsi, olukorraga leppimist ja sellega rahu sõlmimist. Vastasel juhul on kahjud suuremad kui kooskasvamise rõõmud. Mina muideks ei teadnud enne, mida laste kasvatamine endaga üldse kaasa toob. Võisin küll midagi aimata, aga see reaalsus on hoopis midagi muud, see reaalsus on nagu jahe dušš, mida sa ei oodanud. Reaalsus on ka oskus selle jaheda dušši all ennast kiirelt puhtaks pesta ja rõõmsalt edasi toimetada. 

Mis mind on ülitundliku lapse kasvatamise puhul aidanud? Üks mõte, mida tihti endaga kaasas kannan (eriti rasketel hetkedel) on järgmine - mida minu laps praegu vajab / millist lapsevanemat ta praegu vajab. Milline on teda ümbritsev keskkond ja milline olen mina ise. Kui on liiga stimuleeriv keskkond ja kiirelt närviminev lapsevanem, siis need tuleb ümber vahetada rahuliku keskkonna ja rahuliku vanema vastu, sest närvilisus viib meid mõlemaid veel suurema närvilisuse juurde. Oskus kräuskava ja vingerdava (kriiskav + räuskav + vinguv + rabelev) lapsega rahulikuks jääda on lapsevanemluse alustala. Ja seda oskust peab palju harjutama. 

Ei, ma ei teadnud, mis mind ees ootab, aga ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu! Tundub, et olen siiski ema. Ja enda meelest saan selle uue rolliga väga hästi hakkama! Emana arvan, et ennast tuleb kiita ja premeerida. Kui ise ennast ei kiida, kes siis veel kiidab. Aga muidugi tasub ka teisi kiita. Millal sa kiitsid viimati kedagi selle eest, et ta on suurepärane ema?