Magan, ei maga …
Öösiti trallitame umbes sellest ajast kui preili õppis ennast ise püsti ajama. Aga kindlasti umbes sellest ajast kui ta sai 7-kuuseks. Kui enne seda ärkas preili öösiti maksimaalselt kaks korda, siis peale uute oskuste õppimist võib ta ärgata öösiti 3-10 korda. Õnneks neid kordi, kus ta on umbes 8-10 korda ärganud, ei ole igal ööl, aga keskmiselt arvestan, et ta ärkab mul öösiti 3-5 korda. Mis ta siis teeb? Ta ajab ennast istukile ja hakkab vinguma. Mis mina siis teen? Ma ajan ennast poolistuvasse asendisse, tõstan preili läbi torkava seljavalu jälle pikali, ühel korral öö jooksul vahetan tal ka mähkme, siis ruttu tissi otsa ja enamus kordadest jääb ta uuesti magama kuskil 10-15 minuti jooksul. Minu kohta see ei kehti. Ma küll tukun koos temaga kui ta tissi otsas on, aga päris magamiseks seda nimetada ei saa. Ja kui ta lõpuks tissi lahti laseb, siis on tal vaja kolm tiiru minu poole keerelda ja ma pean ruttu eest ära kobima. Ta armastab magada minu koha peal, nii et suurema osa ajast veedan ma otsapidi meie voodi külge seotud võrevoodis. Preili ise võrevoodit ei armasta, nii kui ta öösel kogemata ennast sinna keerab, ärkab üles ja nõuab tungivalt, et saaks tagasi meie voodisse. Ja mõnikord juhtub nii, et preili ei maga päris tervet ööd ja mõne öise ärkamise ajal ei uinu enne uuesti kui tunni-kahe pärast. Sellisel juhul vedeleb ta voodis, proovib issit patsutada ja lehvitab talle, iniseb ja undab natuke (võimalik, et laulab, kuna öösel ma talle unelaulu ei laula), ühe tissi vahetan teise vastu ja siis jälle tagasi. Ta peab vapralt vastu voodis kuni lõpuks jääb kas ise magama või siis kobin temaga voodist välja, kõigutan ja kui sellest ka ei piisa, siis hakkan ka unelaulu laulma.
Oh jah, see unelaul. Lõunaunne jääb preili tissi ja unelauluga. Ja ööunne samuti unelaulu ja tissiga. Tuleb ette ka seda, et kõigutan ta magama, see rahustab keha üsna kiirelt. Muidugi see vaatepilt on ilmselt üsna naljakas, raskematel hetkedel hüplen kikivarvukil ringiratast mööda magamistuba, kergematel hetkedel seisan ühe koha peal ja kiigutan seda pisikest kümnekilost pätsikest käte vahel kuni ta uinub. Ja samal ajal laulan unelaulu ja laulan ja laulan kuni ta lõpuks uinub. Enam ei võta see pool tundi ega tund aega aega. Kui võtaks nii kaua, siis nüüd julgeksin magamapaneku protsessi pausile panna. Ideaalis võiks laps jääda magama kahekümne minutiga, kui selleks ajaks pole õnnestunud, siis tasub teha paus, natuke mängida ja siis hiljem uuesti proovida. On lapsi, kes on vähema unevajadusega. Ülitundlike laste kohta seda küll öelda ei saa, nemad vajavad und pigem rohkem, aga nende magamasaamine on keerulisem. Olen aru saanud, et ärkamisakende üsna täpne jälgimine on väga oluline ja (nagu paljude laste puhul) on päeva esimene pool pigem lühem kui päeva teine pool. Isegi kui laps tundub olevat mänguhoos ja jookseb eest ära kui tahad teda õigel ajal magama panna, siis ei tasu lasta tal ennast eksitada, üleväsimus on kerge tekkima. Ma pigem kõigutan ta süles magama, nii et ta minutikese veel protestib ja rabeleb ja natuke nutab, kui et veedan veel poolteist-kaks tundi tema hüperaktiivuse ja (mõnikord väga tugeva) vinguga üleval.
Minu mälestustesse jäävad igasugused põnevad magamised ja mittemagamised, millest ilmselt tuleb kirjutada eraldi postitus. Alles hiljuti maadlesime siin uneregressioonidega. Aga samas tundub mulle, et preilil vaheldub üks uneregressioon teisega ja vahepeal on hea õnne korral päev-kaks kerget uinumist, kus ta tõesti vabatahtlikult magama tahab minna. Aga sellest ei tohi lasta ennast eksitada, sest kergele magamajäämisele järgneb tavaliselt üks raske öö nagu siin päev-kaks tagasi oli kui preili ärkas öösel umbes 10 korda, kella seitsmest enam magama korralikult ei jäänud (tavaliselt ärkab kas kell 8 või isegi kell 9), isegi proovisin veel kõigutada, nii et Murphy on meie peres aukohal. Aga tavaliselt on ikka nii, et kui midagi on kerge, siis kohe järgneb sellele karm karistus.
Ka arenguhüpetega on sama lugu. Meil ongi üks pidev arenguhüpe. Kuskil on mul üks raamat arenguhüpete kohta, mida ma enam ei loe, sest kui on kirjas, et teatud nädala arenguhüpe võib alata 3-4 nädalat varem ja kesta 3-4 nädalat kauem ja samuti sisse sõita uude arenguhüppesse, siis meie preili ongi üks suur arenguhüpe ja mul pole vaja seda eraldi raamatust lugeda, et millisel nädalal ta nüüd jälle viril ja klammerduv on, seda on ta igal nädalal nii kui nii.
Ja hambad, oh need hambad. Alguses ei saanud vedama ja nüüd ei saa pidama. See lõputu hambatrall. Hakkasime hambaid ootama kui ta oli neljakuune ja hambad hakkasid tulema aastaselt. Nüüd on nelja kuuga väljas kuus hammast. Tulevad valuga ja lõppu näha pole, ehk siis juba järgmised ja järgmised on igemete all paistmas. Aga välja tulla ei taha. Pikaks kasvada need hambad ka ei taha. Ma olen raudpolt kindel, et nägin juba kuu aega tagasi igemete all kahte hammast kohe lõikumas ja nüüd on nad kadunud, nagu oleks sissepoole tagasi tõmbunud. Aga ka hammastest saab eraldi postituse teha.
Praegu vaatan, kuidas preili on ennast voodis kõhuli keeranud ja ootan, kas ta 40-60 min möödudes ajab ennast üles, et ma ta uuesti magama toetaks või mitte. Mõnel üksikul korral magab ta selle unetsükli ise edasi, aga enamus kordadel vajab veel lisatoetust. Ja kui mind piisavalt kiirelt kohal pole, siis võib juhtuda, et ta ärkab ja on järgmised kaks tundi üleval. Ja nii ma siis valvan tema ööunesid igal õhtul tund aega kui ta on magama jäänud ja tema päevauned teen alati koos temaga, veendumaks et ta enamvähem poolteist-kaks tundi täis magaks. Ja imelikul kombel ei ole see mulle koormaks, sest need on ka minule vaiksed hetked, kus ma ei pea teises toas muretsema, et kas laps nüüd ärkab seekord 30 või 40 minuti ajal.
Ja siis vaatan, kuidas preili ennast minu koha peal meritäheks sirutab ja mõne aja pärast (kui öine snäkk söödud ja hambad pestud) poen jälle otsapidi võrevoodisse preilile külje alla kaissu.
Kommentaarid
Postita kommentaar