Minu ideaalne laps

Ilmselt on meil kõigil last oodates mingisugune ideaal, milline laps olema hakkab ja kuidas käitub. Nii oli ka minul. 

• Minu laps magab iseseisvalt oma voodis. 
• Minu laps kuulab õhtuti rahulikult unejuttu ja siis uinub iseseisvalt.
• Magama jääb niipea kui ta käest ära panna (kui talle öelda, et nüüd on uneaeg). Ja kõik uinakud teeb nii nagu peab, mitmetunnised. Ja mina saan samal ajal tegeleda koduste toimetustega, raamatuid lugeda, õppida ja olla muud moodi kasulik. 
• Minu laps ei nuta kunagi, sest tal pole selleks põhjust. 
• Minu laps on rahulik ja ei jonni kunagi, sest ta teab oma piire. 
• Minu laps oskab omaette iseseisvalt mängida ja loeb oma nurgas raamatuid. 
• Minu laps mängib rõõmsalt teiste lastega ja saan teda kellegagi hoida jätta, et ise samal ajal enda tegevusi teha. 
• Minu laps istub perega koos laua taha ja sööb isukalt ja iseseisvalt taldriku tühjaks. 
• Minu laps sööb näputoitu. 
• Minu laps kannab riidest mähkmeid. 
• Minu laps teeb kõik pissid ja kakad varakult potti. 
• Minu laps võtab vabatahtlikult rohtu kui seda vaja on. 
• Minu laps hakkab varakult kõndima ja siis ma ei pea teda enam süles tassima. 
• Minu lapse hammaste tulek on valutu ja kiire. 
• Minu laps peseb igal hommikul ja õhtul korralikult hambaid. 
• Minu laps ei tekita segadust. 
• Minu laps on rõõmsalt nõus minuga igale poole kaasa tulema. 
• Minu laps riietub alati nii nagu ma seda tahan. 
• Minu laps lõpetab kohe ära keelatud tegevuse kui ma seda palun. 
• Minu laps teeb täpselt seda, mida ma tahan, et ta teeks. 

Ja nüüd pööra need laused ümber eitavasse/negatiivsesse vormi ja loe neid uuesti. 

Tegelikult ei kuulu minu laps mulle. Ta on vaba hing, kellel on oma identiteet ja isiksus. Minul on kohustus ja õigus teda suunata, aidata tal kasvada. Aga ma ei saa eeldada seda, et see pisike imeline olend minu pilli järgi tantsiks. Ta teeb asju selliselt nagu ta ise õigeks peab ja kui see mulle ei sobi, siis annab ta sellest kohe teada. Muidugi ei lase ma teha tal ohtlikke asju ja tean vältida / pean vältima ka tegevusi, mis teda kindlasti närvi ajavad, aga teatava piirini luban oma lapsele vabadust ja lasen tal teha asju nii nagu talle meeldib. Minul on võimalus seada ette raamid ja raami sees saab laps ise otsustada, milline on temale meelepärane valik. 

Raseduse ajal olin veendunud, et kui ise olen rahulik, rõõmus ja rasedus kulgeb hästi, siis on ka minu lapsel kõik hästi ja temast tuleb rahulik, sõnakuulelik, lihtne ja ideaalne laps. Reaalsus on aga hoopis teine. Ülitundlik laps, kes mitte kunagi mitte millegagi rahul ei ole, niitis mul korralikult jalad alt ja pidevalt leidsin ennast mõtlemast, et mida ma valesti teen. Ma süüdistasin ennast, kui laps mu kõrval magades poole une pealt üles ärkas, sest ma julgesin ennast sentimeetri liigutada. Ma süüdistasin ennast, et ilmselt teen talle riietades haiget, kui ta õueriidesse pannes rabeles ja nuttis. Ma süüdistasin ennast vales toitumises kui laps üle terve keha täpiliseks läks. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ja üleüldse käin ma oma kodus ringi kikivarvul ja hurjutan abikaasat, kui too liiga palju nõudega kolistab. Nüüd ma vähemalt tean, et mina ei tee midagi valesti (vähemalt teadlikult mitte), lapsed on oma peaga mõtlevad isendid. Kui mu laps on endale midagi pähe võtnud, siis ta seda ka teha proovib (või ei proovi, oleneb olukorrast) ja selliste asjadega tuleb osata kohaneda (loe: leppida). Kui ülitundlikkusega rahu teha, siis on see maailma parim kingitus, mille osaliseks lapsevanemad saada võivad. Üliraske, aga kogu seda suurt pingutust väärt!