Varsti ununeb see kõik …

Aeg läheb nii ruttu. Alles oli meil kodus pisike beebi, aga nüüd on ta juba omal jalal kõndiv pisike preili väikelaps. Paned korraks silmad kinni ja juba on aasta möödas. Varsti hakkab ta rääkima, siis läheb kooli, siis ülikooli ja kolibki kodust välja. Oeh ja sellepärast naudin ma praegu kõiki hetki nii palju kui võimalik. Minu jaoks ei ole koormaks preilit pidevalt sülle võtta (ta poole ajast elabki mul süles), minu jaoks ei ole koormaks teda magama kõigutada ja kõik uned koos kaisus veeta, minu jaoks ei ole koormaks temaga päevad läbi ninapidi koos olla, temaga maha istuda ja kahekümnendat korda samasuguseid liigutusi teha (põrandalt jänest üles korjata või mänguköögis nähtamatut koort supile peale valada). Ma ei ütle talle, et mine mängi või tee asju nüüd üksinda. Sellist võimalust polegi tegelikult, sest nii kui ma lähen kaugemale kui meeter, tuleb pisike preili nagu väike magnet minu juurde tagasi. Mõnikord saan ma käia pesemas, nii et preili on nõus rahulikult issiga mängima, aga enamus kordadest käib ta ukse taga prõmmimas ja tahab näha, et ma ikka veel olemas olen. Arvutit ja telefoni ma tema juuresolekul näppida igaljuhul ei saa, ta hakkab kohe karjuma. 

Ma ei mäleta enam, millal ma viimati ilma lapseta midagi tegin. Ma pole mitu kuud üksinda kuskil käinud. Ja selle aja jooksul on laps ilma minuta paar-kolm korda õues käinud. Me teeme temaga kõike koos. Nii vähe või palju kui ma seda ei tahaks, aga koduabilist meil endiselt pole. Seega koristame koos lapsega. Süüa teeme koos. Kõike teeme koos. Ta ei luba mul üksinda asju teha, sest nii kui ma teda ei kaasa, nii tuleb üks suur kisa. Tal on vaja kõike ise teha. Nuppu on vaja vajutada, ukselinki vajutada, hambaid peab emme samal ajal temaga koos pesema, sokke ja pükse on vaja endal jalga panna, kombeka luku peab ise kinni tõmbama, kindad ise kätte panema ja nii kui ma proovin tema eest ükskõik millist tegevust ära teha, antakse mulle sellest valju häälega märku. Ma küll arvasin, et see mina-ise periood tuleb natuke hiljem, aga rõõm on näha, et laps tahab kõike ise teha. Ja ma pean tal lubama asju ise teha, sest kui ma kõik praegu tema eest ära teen, siis suuremaks kasvades ei taha ta enam ise midagi teha. Asjad võtavad küll natuke kauem aega, aga mul aega on, mul ei ole kuhugile kiiret. 

Mul ei ole kiiret! See tuleb endale meelde jätta. Lapsed on väikesed ainult väga üürikest aega. Ja seda aega tuleb nautida. Isegi kui see on on meeletult raske, on see tegelikult meeletult ilus aeg. Ja varsti sa enam ei mäleta neid negatiivseid osasid. Ma soovitan teha lapsest ja koos lapsega palju pilte ja videoid, et tulevikuks oleks hea meenutada neid pisikesi hetki. Ja kindlasti tuleb endal koos lapsega pildile minna, sest emme ja issi on ka lapse elus kohal, mitte ainult laps üksinda. 

Sest varsti ei mäleta ma enam neid keerulisi õhtuid, kui keegi oli päeval külas käinud või kui olime kuskil väljas käinud ja lapse magama panemine võttis aega 3-4-5 tundi, sest hüsteerias laps rahunes vaid mõneks hetkeks kui ära olid proovitud kõik võimalikud rahustamistehnikad, tissitamised, hüpitamised ja laulmised. Ja kui ta järsku uinus ja kogu tuba kattis vaikne vaikus, kõrvad vaikselt veel huugamas. 

Sest varsti ei mäleta ma enam neid hetki, kus laps hakkas kõvasti nutma kui proovisin teda riidesse panna ja ta karjus nagu keegi lõikaks teda noaga. Ja kui olidki õue jõudnud, siis ei olnud ta nõus vankris/kärus sõitma kauem kui kümmekond minutit ja kui olid selleks ajaks kodust liiga kaugele jõudnud, pidid last süles tassides ja teise käega vankrit lükates kodu poole tagasi lonkima, vastasel juhul karjus ta nagu rattal. 

Sest varsti ei mäleta ma seda kõige hirmsamat autosõitu Tartust-Tallinnasse, kus tund-poolteist laps oli sellises hüsteerias, mida ma oma elus mitte kunagi ei soovi enam kogeda. Ta kõõksus mu käte vahel, turvahällis olemisest ei maksa rääkidagi, tunne nagu nutaks ta oma hinge seest. See lõikav kisa, mis kõrvad lukku ajas ja seestpoolt torkas nagu noaga mind kõhtu. Pisaraid tagasi hoides ja lõpuks lapse tissi otsa suunates ja selleks hetkeks juba peaaegu Tallinnas, rahunes laps viimaks ja oli natuke tasa. Sellistel hetkedel ei pane keegi oma last turvatooli ja olen tänulik, et meiega midagi ei juhtunud. Nii kui koduuksest sisse jõudsime hakkas laps naeratama ja oli nagu vana rahu ise. Aga mulle jääb elu lõpuni meelde see autosõit ja peale seda ei ole siiani autoga kaugemale sõitnud kui max 30 km ja seda ka nii harva kui võimalik. Natuke aitas turvahälli turvatooli vastu vahetamine ja näoga sõidusuunas istumine ja muidugi samal ajal Youtube’ist lemmikute palade vaatamine (lapsele väga meeldivad Lolala laulud ja kõiksugused saadete/sarjade tunnuslaulud).

Ja varsti ununeb see ving-ving-ving iga asja üle, millega preili rahul pole, sest vingu jääb õnneks aina vähemaks ja vähemaks iga päevaga. 

Ja varsti ununeb see terve keha valutamine, sest igapäevaselt kanda päev otsa 10 kg kätel on raske, eriti kui see raskus aeg-ajalt rabeleb ja proovib sülest välja sipelda. 

Ja varsti ununeb see pidev konfimisvajadus (kõigsuguste asjade järele küünitamine, nende haaramine, nuppude vajutamine, enda kätte soovimine), enam ei soovi preili ainult aknalaual seista ja ei karju kui sa teda sinna ei tõsta. 

Ja varsti ununeb see toiduga lapsele järelejooksmine, kõigsuguste võtetega tema toitmine, sest suu läheb lusika lähenedes kriipsuks, aga laps vingub, sest kõht on tühi. 

Ja varsti ununeb minu külge klammerduv ja nuttev laps, kui oleme liiga väikeses poes või kui oleme kellelegi külla läinud, kes meid liiga intensiivselt tervitab. 

Ja varsti ununeb … see kõik! Sellepärast ma kirjutangi, et ma ei taha unustada. Sellepärast ma pildistangi, et ma ei taha unustada. Ma tahan meenutada nii meie häid kui ka mitte nii häid hetki, sest elu on ka selline. Ilus, aga valus. Raske, aga fantastiline. Muidu me ei elaks. Tuleb õppida lihtsalt oma emotsioone kontrollima. Eneseregulatsiooni oskus peab olema lapsevanemal alati taskust võtta. 

Ma olen tänulik iseendale selle eest, et pole tänaseni kordagi lapse peale karjunud, teda löönud ega teda üksinda karjuma jätnud kuskile teise tuppa. Ma olen tänulik iseendale, et suudan ennast ja oma emotsioone (peaaegu) alati kontrollida (vabandused siinkohal abikaasale, kes on mõned korrad minu ülekeemise osaks saanud). Muidugi lähen ma mõnikord närvi, aga sellistel hetkedel ma mitte ei karju, vaid jään vait ja mõnikord harva loobin asju, pehmeid asju. Ükskord nutsin koos lapsega ise samal ajal talle moraali lugedes, et niimood ei ole ilus emmet kiusata (enam ei mäleta, ilmselt jälle mitte ükski asi ei sobinud ja üks ving ajas teist taga). Palju ta sellest aru sai on iseasi, aga mina tundsin pärast küll natuke piinlikkust. Aga hetkeks vist isegi ving lakkas selle peale. 

Ma olen tänulik ka oma fantastilisele abikaasale, kes on selle ajaga nii palju kasvanud, et te ei tunneks teda äragi. Ja ma olen tänulik oma imelisele ülitundlikule lapsele, kes on kõige ägedam laps maailmas täpselt sellisena nagu ta on.

Ja ma tahan seda kõike mäletada!