Sõim

Hakkab kätte jõudma see vanus, kus lapsi lastehoidu (sõimerühma) viiakse. Preili on pooleteiseaastane ja tutvusringkonnas küsitakse aina tihedamini, et millal ta hoidu panen, kas sügiseks on koht juba olemas, sellega ei saa ju enam kauem viivitada. Ja muidugi tuli ka kiri ühest lasteaiast, et augustiks on koht olemas, võtku me aga ühendust. Lapse sündides peab ju lapse kohe kuskile järjekorda panema. 

Ühiskonna surve pressib peale. Aga ma ei taha oma last lasteaeda viia, mitte veel. Esiteks ei ole tema selleks valmis ja teiseks ei ole mina ega mu abikaasa selleks valmis. Kuidas ma saadan ülitundliku pooleteiseaastase võõraste täiskasvanute ja võõraste laste juurde? Kuidas see peaks välja nägema, kui on 25 erisugust last ja 2-3 õpetajat neid kantseldamas? Ilmselt sõimerühmas on lapsi natuke vähem, aga ikkagi ei jagu kellelegi täit tähelepanu ja ma kujutan ette kui intensiivne võib üks päev lasteaias olla. 

Minu laps aga tahab sülle juba hommikul köögis kohvi ja putru keetes, kui oleme kahekesi. Ja kui kuskile külla lähme, siis on ta esimesed pool tundi kuni tund aega kindlasti mul kramplikult süles kinni, ei lase lahti, ei luba ennast kordagi maha panna ja vingub (undab) ärevusest. Ja selle peale öeldakse, et pane ta maha või anna ma võtan ta ise sülle. Ülitundliku lapsega need asjad nii lihtsad ei ole. Kodus harjub ta võõrastega tihtipeale üsna ruttu, aga väljaspool kodu, kus pole tema turvaline keskkond, kulub selleks palju kauem aega. Ja siis ma peaksin selle pisikese pooleteiseaastase, kes ei suuda ennast sõnadega väljendada (meil on hetkel käsil kõneregressioon, aga aru saab kõigest), kes sööb healjuhul ainult makarone, lusika-kahvli kasutamise täpsus on umbes 50%, kes ei jää minust sammugi maha, kes ei luba kellelgi teisel kui emmel oma asju kanda (kotte, tõuksi jne), kui võõrad teda puudutada tahavad, siis tõmbub laps eemale ja raputab eitavalt pead, see tekitab temas stressi ja ma peaksin panema ta lastehoidu? 

Nii kui nii pead ta sinna ühel hetkel panema, öeldakse mulle. Haigused peab ta nii kui nii ükskord läbi põdema, öeldakse mulle. Millal sa juba tööle lähed, küsitakse minult. Küll lasteaed ühtlustab ta ära, öeldakse mulle. Ja seda ma kardan kõige rohkem. Ilmselt on siiski ka (teaduslik) põhjendus, miks lapsed alates kolmandast eluaastast lasteaeda lähevad. Ma arvan, et enne seda ei mõtle ma isegi ühegi asutuse peale, olgu see siis munitsipaal- või erahoid. Ja ma ei ole sellepärast imelik. Ja ma ei ole imelik ka siis kui otsustan, et minu laps ei lähe üldse lasteaeda. Ma ei ole seda otsust veel vastu võtnud, aga ma jätan kõik võimalused lauale kaalumiseks. See, et 80% lastest käivad lasteaias, ei ole mingi absoluutne tõde. Minu laps kuulub nende 20% hulka, kes on ülitundlikud ja võib juhtuda, et lasteaed ei ole tema jaoks. Ma ei soovi traumat talle ega endale. Seni kuni on võimalus kooskasvada, rahulikult, omas tempos, turvalises keskkonnas, seni ma plaanin ka seda teha, isegi kui see tähendab, et meil läheb majanduslikult raskeks. Aga võimaluse pean leidma.