Argipäeva jutud

Veel enne, kui ma ärkan, mõtlen sellele, kas laps ärkab täna öösel kella kahe või poole kolme ajal ja kas ta on üleval kaks tundi või läheb seekord kolm tundi aega, et ta uuesti magama saada. Meil käib just rinnast võõrutamine koos valutavate hammaste tulekuga. Mõnel paremal ööl magab kella kuueni hommikul. Täna oli äratus kell 5.11. Lootsin, et ta jääb äkki 6-7 ajal uuesti magama, aga isegi kell 11 oli laps sellise näoga, et emme sa võid ise magama minna kui soovid. Soovisin küll. 

Kuidas meie päevad siis mööduvad? Noh, hommik algab nutuga, sest ilmselt hammaste tulek ja rinnast võõrutamine on üsna suur koorem lapsele. Esimese asjana on potile meelitamine. Selleks pean juba õhtul vannituppa valmis viima ühe jalgpalli, mis on lapse lemmik. Kui jalgpall teda poti kõrval tervitab, siis on laps nõus potile istuma. Istun ka ise potile. Laps väiksel ja mina suurel potil. Mõtlen sellele, et laps peab kindlasti kakama (harva kui ta seda hommikuti ei tee), siis saab juba esimese kaka nimekirjast maha tõmmata (kakab päevas vähemalt 2x ja mõnikord 3-4x). Olen kuulnud müüte lastest, kes kakavad korra nädalas. Ei usu. 

Oeh, siis tuleb laps puhtaks teha, siis saadan ta mõne mänguasjaga eemale, et saaksin rahus poti puhtaks teha. Siis hakkame koos putru ja kohvi keetma. Tavaliselt laps süles ja mulle jääb kasutamiseks umbes poolteist kätt. Lisaks sellele peab tema kaisukas, tudujänku, alati aitama. Noh, piima peab valama, segama, banaani kahvliga tampima, kohvile suhkurt panema. Laps süles endiselt. Ja kui tudujänku asju teha ei saa, siis on kohe kisa lahti. Siis hakkame sööma. Mõnikord köögis, aga mõnikord suurema ärevusega küsib laps kohe hommikul televiisorit ja siis sööme putru toas. Puder söödud, kohv joodud, siis peab ju kohe mängima hakkama. Aga mängimine tähendab seda, et tudujänku peab jälle läbi emme käte klotsidega ehitama või joonistama või midagi muud sarnast tegema. 

Kui kõik erinevad tegevused on läbi proovitud, siis hakkan mõtlema, et peaks õue minema (no eriti kui laps on kella 5st üleval ja kell on saanud alles 8, kui oleks tavapärane ärkamise aeg). Siis meelitan lapse õue. Ta paneb kotti kaasa kõikvõimalikke mänguasju ja palle. Õue jõudes otsime mõne pingi, kus ta saab kogu koti sisu välja võtta ja oma kraami imetleda. Sinna sekka ka väike kamapallisnäkk. 

Kui õues käidud, siis saab toas jälle süüa teha ja mõelda sellele, kas täna lähme autoga sõitma, et laps magama jääks või uuesti õue ja seekord vankriga. Rinnast võõrutamise ajal ei tule lõunauni voodis kõneallagi, ärevus on liialt suur. 

Kui lõunauni tehtud, siis saab jälle toas süüa teha ja mõelda sellele, et kuidas nüüd pärastlõuna õhtusse veeretada, et laps magama panna. Sinna sekka tuleb leida aeg mängimiseks, potitamiseks, koristamiseks, söögitegemiseks ja mõnikord ka õueminemiseks. 

Ja nii need päevad lähevad. Nüüd, kaks ja pool kuud hiljem, kui alustasin selle postituse kirjutamist, mõtlen et elu ülitundliku lapsega ei lähe eriti palju kergemaks. Noh, niipalju läheb, et last ei pea enam nii tihti süles kandma, ta kõnnib rohkem omal jalal ja tahab asju pigem ise teha. 

Rinnast võõrutamisega oleme jõudnud sinna maani, et praegu saab laps veel tissi enne ööund. Võtan hoogu vaikselt, et ka see ära lõpetada, aga veel ei raatsi. Öösiti ärkab ta ikka vähemalt korra või paar. Aga tagasi magama jääb nüüd enamjaolt kaisutamisega. See on suur võit. 

Viimase aasta ja üheteist kuu jooksul on laps täpselt viis korda terve öö ärkamata maganud. Õnneks praegused ärkamised jäävad juba kuskile 7-8 juurde (aga noh, varsti keeratakse ju kella). Ja õhtuti, kümne-üheteist paiku, kui saan lõpuks magamistoast võidukalt ära tulla, olen nii kurnatud, et vajun isegi varsti sinna samasse lapse kõrvale voodisse unne. Kuniks ta keset ööd jälle ärkab. Aga nüüd saame teha lõunaunesid jälle kodus oma voodis, lapse pean küll süles magama kõigutama, aga see on palju lihtsam kui asju pakkima hakata auto- või vankrisõiduks. Ja nii saan ma ise ka korraks vaikuses hinge tõmmata. Seda ma nüüd siis teen. Kuniks kogun jõudu ja kirjutan hammaste tulekust. Nad ikka veel tulevad.