Nutt või asi …

Ilmselt arvab iga värske ema, et hommikul ärgates vaatab talle vastu rõõmsate silmade ja naeratava näoga laps. Päevad mööduvad justkui lenneldes, tehes koos lapsega aktiivseid asju (kohvikus sõbrannadega jutustamine, samal ajal kui laps magab magusasti vankris lõunaund, sportimine, kodus toimetamine nii, et laps tegeleb samal ajal oma asjadega jne). 

Minu reaalsus on natuke teistmoodi. 95% ajast ärkab laps nutuga või siis sooviga kiirelt voodist välja saada. Olid ajad, kus ta klammerdus mu külge nagu väike takjas, keda polnud võimalik korrakski maha panna. Olid ajad, kus oli üks rõõmus/rahulik päev ühe kuu jooksul ja kui olin selle sama päeva õhtuks avastanud, siis ei osanud isegi sellest rõõmu tunda, sest vajusin (ja vajun siiani) suure kurnatusega voodisse magama. Mitte, et ma nüüd ei rõõmustaks. 

Mu väike päikesekiireke on absoluutselt fantastiline väike olend, kes on hakanud nüüdseks kleite kandma (või siis täpsemalt ühte kleiti), kes oskab väga head nalja teha ja vaikselt hakkavad ka sõnad tulema. Olen siiani arvamusel, et emadus on üks parimaid asju, mis minuga üldse juhtuda sai. 

Kuid sellega kaasnevad raskused ei taha kuidagi mind mõnekski ajaks rahule jätta. “Kas laps on juba hea laps?” on mulle mitu korda esitatud küsimus. “Oh, ta on lihtsalt häbelik, memmekas, ainult emme sobib, sa oled temaga liiga palju kahekesi kodus, millal ta juba lasteaeda läheb…” neid lauseid kuulen ka pidevalt. “Sa ei saa ju selle lapse kasvatamisega hakkama!” ka niimoodi on mulle öeldud. 

Need teiste pilgud, mõtted, väljaütlemised, need teevad lihtsalt haiget. Ma vaatan teisi täiskasvanuid ja ma näen, kuidas nad ei mõista, ei taha mõista või ei suuda empaatiliselt käituda. Ja neile tundubki, et minu laps on halb laps, kes on tänamatu, sest ei söö võõrast toitu või kes ei lähe (tema jaoks) suvalisi inimesi kohe kallistama või patsutama või neile sülle, kes ei soovi, et võõrad täiskasvanud teda kõnetaks või tema poole vaataks, rääkimata siis katsumisest, mida imelikul kombel paljud täiskasvanud ilma luba küsimata kohe teha tahavad. 

Mu laps on laps, kes on väga hea laps. Ta on väga empaatiline, hoolitsev, abivalmis ja sooja südamega. Ilmselt tuleb teistele täiskasvanutele meenutada, et laste ajud arenevad kuni kaheksateistkümnenda eluaastani väga tormiliselt ja sealt veel edasi. Mis meie jaoks on tavaline, see tuleb väikesel lapsel alles selgeks õppida ja läbi kogeda ja selleks kasutab ta ära kõik oma emotsioonid. Lisaks kogevad ülitundlikud lapsed maailma hoopis teisiti. 

Ja siin ma siis olen. Heitun, sest maailm ei mõista mind. Sekka enda elulised keerdkäigud, pettumised, äraütlemised, tunne nagu oleksin vajunud unustusehõlma. Poetan siin-seal mõne pisara koos lapsega, kelle jaoks on järgmine krahh just juhtunud, kelle jaoks järgmise minuti jooksul on kõik kokku kukkunud ja kaks minutit hiljem kuivatame pisarad, naerame laginal ja meil on jälle hea olla. Maailm küll ei mõista meid, lükkab meid tahaplaanile ja tahab meid heidutades unustada, aga me oleme koos sellest tugevamad. Vaatan praegu oma (roosas kleidis) magavat last, kes veidike rabeleb (ja ma kardan, et ta ärkab liiga vara) ja mõtlen, et jaksan küll, pean jaksama.