Võõrutamisest

Kirjutan pikemalt meie rinnaga võõrutamise teekonnast. Arvasin, et see tuleb raske. Reaalsuses oli see kõik veelgi raskem. Laps oli harjunud rinnaga iga kord magama jääma ja selle mustri lõhkumine oli meile kõigile keeruline protsess. 

Ma ei hakka kirjutama nendest isiklikest põhjustest, miks selle teekonna ette võtsime, aga see ei olnud seotud sellega, et (siiani) saime pidevaid kommentaare, et kas ikka veel annad talle tissi? Laps oli 1a8k kui hakkasime vaikselt peale, nüüd saab ta kohe-kohe 2-aastaseks ja saab rinda veel õhtul kui magama jääb. Ma lihtsalt ei jaksa ühte sellist katsumust kohe siia otsa teha. Igal perel on omad isiklikud põhjused, miks võõrutada. Ja ma tahan panna südamele, et teiste kommentaaride tõttu seda küll teha ei tohiks. 

Preili on algusest peale olnud suur rinnapiimasõber. Beebina võis ta 45-60 min järjest rinna otsas olla, vahepeal jäi magama ja siis sõi jälle edasi. Suuremaks kasvades oli ainus kindel koht voodis pikali olles, kus talle tissi anda sain. Ükski muu koht ei sobinud. Mõnel üksikul juhul kui ta väga nutune oli, sain talle ka süles kiigutades rinda anda, aga neid kordi oli üsna vähe. Lisaks sellele sai ta tissi ka iga kord kui ta öösel ärkas. Mõnel öösel 3-4 korda, mõnel öösel 6-8 korda ja mõnel ekstreemsemal ööl veel rohkem, õnneks ka neid kordi oli vähe. Öösiti oli tavapärane muster see, et laps ajas ennast istukile, hakkas vinguma või nutma ja siis keerasin ta kord ühele küljele ja kord teisele küljele tagasi rinnaga uinuma. See töötas ja see oli mugav. Kuni enam ei olnud ja ma olin sellest kõigest juba üsna kurnatud. 

Me hakkasime võõrutamisega peale juulikuus. Oli suvi ja soe ja märkasin, et laps on võimeline mõned uned autos tegema ja mõned uned vankris tegema ja seal ei pidanud ma enne magamajäämist talle rinda andma. Enne õhtust magamajäämist ja öösiti sai ta ikka veel tissi. Mõtlesin siis iga sammuga paar nädalat proovida, et siis mõni järgmine tissitamine ära jätta. Naiivselt arvasin, et kui laps on 3-4-5 päeva juba kas autos või vankris lõunauned teinud, siis unustab tissi ja saab ta voodis magama, aga otseloomulikult mitte. Nii kui ta voodisse panin lõunauneks, hakkas ta tissi nõudma ja kui ma ei andnud, läks asi kiirelt hüsteeriaks üle. Sellistel juhtudel haarasin lapse ja kolm asja ruttu kaasa ja kas siis autosse või vankriga välja. Olin kurnatud ja tegelikult vajasin ka ise päeval puhkust, mitte aga 3-4 kilomeetriseid vankritiire (sest vanker pidi ju terve magamise aja liikumises olema) ja hirmu möödakäijate või autode liigse lärmi tõttu (sest laps on väga kerge unega mõnikord) või siis ebamugavat autoistet ja palavat suveilma. 

Paar kuud mööduski nii, et lõunauned tegime kodust väljas. See oli suhteliselt ebamugav, aga toimis. Ma ei saanud enam ometi alla vanduda. Praegu oleme jõudnud lõunaunedega nii kaugele, et lapse kiigutan süles unelaulu taustal magama. Mõnikord kulub selleks 20 min ja mõnikord 40 min, suu laulmisest kuiv ja käed suremas, aga praegu saan sellega veel hakkama. Voodis magab laps palju paremini kui autos või vankris. Lapsele on hästi vajalikud kaaslased tema valge müra masin (kutsume seda vihmaraadioks), tema tudujänku (kaisukas) ja unelaulu laulev emme. 

Kui olin paar nädalat lõunaunedega hakkama saanud, siis oli aeg ette võtta öised tissitamised. Proovisin siis lapsega nendest rääkida ka, ta küll lahkelt noogutas mu jutu peale, aga ega see teda muud moodi ei kõigutanud. Ta reageeris öösiti ikka nii nagu ise tahtis. Leppisime siis kokku, et annan talle ainult ühe korra öö jooksul rinda ja teise(d) korra(d) proovin muud moodi hakkama saada. Nuttu oli palju, oli ka kordi kus laps ärkas öösiti mitmeks tunniks ja ma ei saanud teda enam uuesti magama. Aga ühel hetkel ta leppis ka sellega, et öösel saab ühe korra. Mõnel ööl suutis ta ise uuesti magama jääda, nii et ka see üks kord jäi vahele. 

Ja siis otsustasin, et enam ei anna üldse öösel piima. Oeh. Raske oli. Mõnel korral sain lapse uuesti kiigutades magama, mõnel korral ta ikkagi näitas, et tuleb teise tuppa minna ja siis proovisin tund-paar teda unelaulu saatel süles kõigutades uuesti magama saada. Aga inimesed harjuvad. Ühel hetkel sain ta öösiti uuesti magama nii, et keerasin ta tagasi pikali voodisse ja laulsin unelaulu, selle peale jäi ta vait ja sai aru, et peab uuesti magama jääma, aga proovi sa ise kell 3 või 4 öösel järjest 20 minutit unelaulu laulda, sest kui liiga vara lõpetasin, andis laps sellest mulle häälekalt märku. Ja kui liiga kaua laulsin, siis andis teiseltpoolt abikaasa mulle sellest väikse müksuga märku. Oleksin ka tahtnud kellelegi millestki märku anda, aga jätsin selle tegemata. Ja siis muidugi need varajased ärkamised. Mõnikord kell 5, mõnikord kell 6, harvem kell 7. Kuigi varem oli laps võimeline magama 9-10ni ja teda oli pigem raske siis üles saada, aga ta magaski nii kaua tänu sellele, et hommikul veel ühe doosi tissi sai. 

Ja nüüd oleme nii kaugel, kus enam pole ka unelaulu vaja, et laps öösel ise uuesti magama jääks. On öid, kus ta magab hommikuni välja. Ärkab umbes 7.30-8 paiku, mis on juba väga hea. Aga kui nüüd kella keeratakse, siis peab natuke proovima seda graafikut sättida. Nelja kuuga oleme siis jõudnud siiani, kus ma tunnen, et saan jälle natuke rohkem magada. Ja see on ka põhjus, miks ma veel ei taha neid õhtuseid tissitamisi lõpetada. Tahan korraks hinge tõmmata ja olukorda nautida, enne kui jälle ühe muutuse lapsele tekitan. Sest peale seda täielikku võõrutamist tahaks ju lapse oma vooditaskusse ka magama saada. Lõunaunedeks ma potsatan ta sinna küll, aga kui ta vahepeal ärkab liiga vara, siis poeb ikka mulle kaissu edasi magama. Ja öösiti magab ta suurema aja minu koha peal ja mina poolenisti tema vooditaskus. Vähemalt me magame. 

On lapsi, kes keeravad sulle ühel hetkel selja ja ei soovi enam piima ja on lapsi, kelle jaoks on tissitamiste lõpetamine võrdne suure krahhi ja hüsteeriaga. Lapsed on erinevad. Ka ühe pere lapsed võivad käituda hoopis teistmoodi. Endale peab meelde jätma, et lapse temperamenti ei ole sul, kui vanemal, võimalik kuidagi mõjutada. Mõjutada saad sa ainult seda, kuidas sa sellele kõigele ise reageerid. Sa pead oma lapse temperamendiga rahu tegema ja siis vaikselt võiduka lõpuni minema. Mina olen rahulik, kuigi tean, et 1/3 võõrutamisest seisab alles ees.