Arengust ja hüpetest

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus ma kardan õhtuseid magamaminekuid (või magamapanekuid). See kõik algas umbes siis kui oktoobri lõpus kella keerati. Aga ilmselt algas see kõik sellega, et mu laps sai kaheaastaseks. Ja tuli järgmine arenguhüpe. Ta on alati olnud väga tundlik arenguhüpete ajal, magab siis palju halvemini ja on minus eriti kinni, isegi õue ei taha minna. Ma ise olen mõelnud, et mu laps ongi üks suur arenguhüpe, sest ma küll mingeid pause arengutes ei näe (ehk siis neid rahulikumaid perioode). 

Mul oli üks raamat, kus kirjutati erinevatest arenguhüpetest, aga ühel hetkel loobusin selle lugemisest, sest sain aru, et minu laps ei käi selle raamatu järgi üldse. Lapsed ongi erinevad ja mingit ühest malli võtta on lihtsalt lollus. See kõik kehtib erinevate oskuste, käima õppimise, kõnelema hakkamise ja eakohaste võimete kohta. Minu laps oskab käeliselt väga toredalt joonistada ja värvida ja õigesti pliiatsit käes hoida, aga ta ei taha rääkida näiteks. Aga mõni teine laps ei oska just käeliselt asju hästi teha, aga jutustab sulle sama vanalt maad ja ilmad kokku. Tundlikud lapsed on minu arvates eriti hea näide, nad lihtsalt teevad asju omamoodi. Ja see ei ole vale. Ma mõtlen, et keegi on need mõõdupuud ühe keskmise lapse järgi paika pannud, aga unustatakse arvestada nendega, kes ei ole seal keskel. Ja endiselt on see laps täiesti normaalne, kes areneb omamoodi. 

Aga siiski. Õhtuti trallitab laps jälle pikalt. Ta ei taha magama jääda. Olen kõike proovinud ja praegu katsetame varajast ärkamist. Kui rinnast võõrutamise ajal ärkas laps justkui muuseas ise eriti vara, siis nüüd on tükk tegu, et ta hommikul üles saada ja alatihti on ta väga pahane. Kui ma teda ise ei ajaks üles, siis magaks ta 9-10ni ja läheks õhtuti magama alles südaöösel. On näha, et ta on väsinud, ta haigutab ja hõõrub silmi, aga miski tema sees ütleb, et veel ei saa magama jääda. 

Ja ka öösiti on ta hakanud jälle rohkem ärkama ja just nutuga seda tegema. Mõned päevad tagasi ärkas ta öösel kolm korda suure nutuga ja ja lohutamine võttis tunduvalt kauem aega kui 5-10 minutit. Ahjaa, täna öösel tegi ta seda jälle. Minu äratus oli kell 3.55 ja vahepeal sain 10-15 min tukastada enne kui üks varajane kella 7ne ärkamine tuli teha. 

On need hambad või areng või jalad kasvavad, ma ei tea. Lapse jalad on eriti rahutud, ta sipleb, surub ja lükkab mind jalgadega, tahab, et ma ta varbaid hoiaksin ja pigistaksin. Ma ei tea, kas tegu on rahutute jalakeste sündroomiga? Ma tean ainult seda, et kõnnin jälle ringi kui kikivarvul, sest iga väike krõps võib lapse üles ajada, olen väheste unetundide tõttu hakanud jälle lõunauinakuid tegema koos lapsega, sest olen päeva keskel juba kurnatud (misasja, ma ärkan hommikul juba kurnatuna). Varajane äratus, hilja magama, päevad läbi oled justkui valves, et kohe kõigele reageerida. Ja siis ma mõtlen, et kuidas väikelaste vanemad saavad samal ajal (kodus) tööd teha. 

Aga sellest hoolimata olen ma igapäevaselt väga heas seltskonnas. Lapsega on juba põnev asju arutada. Ta küll ei räägi ise väga (on mulle märku andnud, et ta ei taha sõnu valesti öelda), aga vastab küsimustele ja mõtleb kaasa ja saab kõigest hästi aru. Isegi juba oskab ka kahte sõna koos kasutada, aga ta lihtsalt ei taha uusi sõnu ise öelda, võtab oma aja enne kui midagi ütleb. Ilmselt võiksid rohkemad inimesed enne mõelda ja siis alles öelda. 

Oh ja kui head nalja ta teeb. Meil on koos ikka väga lõbus ja saame päeva jooksul palju naerda. Kui nüüd seda ärevust ka natuke rohkem maha saaks, siis oleks juba kergem. Aga rääkides kergusest. Ma ka küsisin inimestelt, et millal kergemaks läheb ja nad ei öelnud konkreetselt, vaid lubasid, et läheb ja ma pean tunnistama, et tegelikult ongi ju palju kergemaks läinud. Alates sellest kui laps sai 1,5-aastaseks, hakkas iga päev killuke kergemaks minema. Nüüd, kui ta on 2a1k vana, siis saan juba palju mõnusamalt hingata ja asju teha. Raske on ka, seda ma ei eita kunagi, aga palju lihtsam kui beebiga, kes nutab ja kellega sa ei oska midagi peale hakata. Nii et kes ootab kergemat aega, siis see tuleb vanusega. Kaheaastasest on juba palju parem aru saada kui pooleaastasest. Lootust on, kallid kaaskannatajad.