(Minu) sündimise lugu

Ma vaatan seda väikest kaheaastast preilit ja mõistan nüüd täie tõsidusega, et ta on meile päriseks antud. Ta ei lähe kuskile ja see teeb mind väga rõõmsaks. Esmane hägusus hakkab vaikselt hajuma. Esimesed kaks aastat on möödunud väga raskelt, aga tunnen vaikselt jälle, kuidas saan hingata ja hakkan taas iseennast otsima. Seekord ma leian enda, olen selles kindel! 

Vaadata ühe pisikese inimese kasvamist on praegu sama tunne nagu vaadata iseenda kasvamist. Kahe aastaga olen kasvanud rohkem kui senise elu jooksul. Ja praegu tegelen ka oma lapsepõlve lunastamisega. Mu laps kasvab nii nagu oleksin ise kasvada tahtnud. Teen endale pai, vaatan pisikest last enda sees ja tunnen, kuidas praegune heastab kõik selle, mida mul kunagi olnud ei ole. On selge, ma leinan oma lapsepõlve, olen seda teinud juba umbes pool aastat, aga tean ka, et seekord on tulemus palju parem. Võiks öelda, et kasvatan väikest iseennast. 

Ma kirjutan siia nüüd oma lapse sündimise loo, mis ilmselt ei ole kerge ega ka lühike lugemine. Nii et hea lugeja, siinkohal on sul võimalus see lehekülg kinni panna ja oma elutoimetustega edasi minna. Kui aga otsustad edasi lugeda, siis omal vastutusel. 

Oli pühapäev vastu esmaspäeva, pidin veel ülikooli minema hommikul, sest ühes aines oli eksam, aga asjalood läksid teisiti. Tundsin läbi une, et midagi voolab natuke, umbes nagu päevade ajal ja kõht õrnalt krambitab. Ajasin enda suure ja raskelt raseda keha üles. Läksin vetsu ja nägin roosakat voolust. Ja tundsin valusid. Need valud hakkasid kohe süvenema. See kõik oli kuskil 3-4 ajal öösel. Iga natukese aja tagant pidin jälle vetsu minema, sest seda õrna roosakat voolust muudkui tuli ja tuli. Samal ajal panin ka kirja valude vahekorra, alguses vist oli iga 7 min tagant, siis vahepeal iga 5 min tagant, vahepeal lausa iga 3 min tagant, aga nad olid väga ebaregulaarsed. Regulaarne selle kõige juures oli valude intensiivsus. Valu oli hull, aga alles algusfaasis, seda ma ise veel ei teadnud. Kuskil 5-6 ajal äratasin abikaasa, et midagi hakkab nüüd juhtuma. Ja nii me siis koos valutasime. Ma panin muudkui kirja valude vahesid ja vahepeal isegi julgesin dušši alla minna, vist abikaasa soovitusel. Valu läks aina hullemaks. Ega ma palju sellest ajast ei mäletagi, kui nüüd ausalt öelda, aga väikesed meenutuspildid ikka on. Sellist valu ei ole ma kunagi tundnud, see on siiani meeles. Abikaasa proovis, mis ta proovis, aga olime mõlemad suht ettevalmistamata selleks protsessiks (ilmselgelt hüpnosünnituse raamatu läbilugemisest üksi ei olnud kasu, ka “Loomuliku sünnituse teejuht” ei aidanud mind). Ausalt, arvan et esimesel korral ongi väga keeruline valmistuda millekski, milleks ei ole võimalik valmistuda kui sa pole sellises olukorras varem olnud. Seega, kui arvad, et kolm-neli raamatut sind kohe sünnituse alal eksperdiks teevad, siis unista edasi. 

Aga mõeldud-tehtud. Sõitsime haiglasse. Pelgulinna sünnitusmaja asub meie majast umbes 5-minutilise autosõidu kaugusel, aga tunne oli nagu oleks sinna sõitnud terve tunni, ja mitte kunagi varem pole Tallinna teed nii konarikud ja auklikud olnud. Umbes seitsme paiku olime haiglas ja mind saadeti kontrolli. Esialgu läbivaatlusele ja siis juba masina külge, kus kontrolliti beebi südamelööke. Pidin seal masina küljes lebama vist 20-30 minutit, aga mind unustati ära, mu asend oli kohutavalt ebamugav, olin valudes ja täiesti üksinda ruumis, kuskil kardina taga voodil. Polnud ka kedagi hüüda. 45 minutit vist läks mööda kuni lõpuks keegi tuli ja sain tagasi arsti kabinetti. Egas midagi, meid paluti tagasi koju minna, sest avatust peaaegu polnud ja öeldi, et kui mitte enne, siis kuskil 13-14 paiku lõunal võiksime tagasi tulla.

 

Sõitsime autoga koju tagasi. Pahandasin veel abikaasaga, et kas ta sõidab meelega kõikidest aukudest läbi. Ja siis olime jälle kodus. Ma ei osanud midagi enam peale hakata. Panin aga muudkui kirja, et kui pikk vahe valudega on. Mäletan, et valud läksid aina hullemaks. Vahepeal saatsin kursaõele sõnumi, et ma täna ei tule. Ta soovis mulle edu. Kurvastasin veel, kuna ei saanud eksamile minna, aga õnneks teadsin juba järeleksami aega. Ja siis muudkui valutasin, valutasin ja veelkord valutasin. Selline tunne nagu keegi oleks mind altpoolt kõvasti pigistanud, samal ajal vaikselt iiveldas. Ühel hetkel otsustasime abikaasaga, et lähme ikka haiglasse tagasi, enam ei jaksa ja ei oska kodus midagi teha ka. Sõitsime siis uuesti autoga haiglasse. 

Seekord ei olnud enam pikka juttu ja öeldi, et tulge kohe sünnitustuppa. Muidugi suruti meile ette maskid, sest oli veel koroona-hirmu aeg (maskiga pidin olema ka varahommikusel käigul). Sünnitustoas anti mulle vahetusriided ja ma ütlesin, et maski küll kandma ei hakka, tõmban veel hinge kinni endal. Sellega lepiti, sest koroonatest, mis meilt enne võeti, oli negatiivne. 

Sellest ajast on mul meeles vaid udune hägu või hägune udu. Mäletan, et kõigepealt läksin vanni, aga see ei teinud minu olemist mitte kuidagi paremaks. Just siis kui hakkasin vannist välja ronima, tuli ämmaemand ja ütles, et vannis on liiga vähe vett, mille peale me mõlemad abikaasaga hõiskasime, et ma tulen juba välja. See kõik oli nii raske ja valus, meeletult valus. Peale vanni paigaldati mulle kõhule vöö, mis monitooris beebi südamelööke. Ühel järgmisel hetkel, ei mäleta, kas küsisin ise või mulle pakuti, aga sain seljasüsti valuvaigistiga (epiduraal vist, ei mäleta täpseid nimetusi). Enne seda tuli allkirjastada ports pabereid. Kui rohi saadud, siis mingi aja oli isegi täitsa okei olla. Vaatasin muudkui aknast kuidas õues järjest pimedamaks läks, ilmselt oli see kuskil kella 15-16 paiku. Paar tundi olid valud juba palju tagasihoidlikumad. Ämmaemand käis muudkui kontrollimas, sest vöö ei püsinud hästi mul küljes ja beebi näidud muudkui kõikusid. Selle peale pandi monitor hoopis beebile külge. Kuidas nad seda tegid, ma ei tea, aga ühel hetkel rippus mul jalgevahelt välja juhe, mis oli kinnitatud vist beebile pähe. Huvitav on see, et nad said panna beebile külge mingisugused juhtmed, aga välja võtta teda ei saanud. 

Oeh, ma mäletan, kuidas käisin ringi ratastel juhtmetega tugi ühel käel ja ise toetusin püsti seistes teisele ratastega asjandusele, millega sain mööda tuba ringi käia. Kuskil nurgas mängis raadio, sealt kuulsin ühte juttu, kus mitmel korral kõlas nimi, mida olin planeerinud lapsele panna ja oma mõtetes teadsin, et kõik läheb täpselt nii nagu minema peab. 

Elu ei ole olnud mulle kerge ja niisamuti ei olnud kerge ka see sünnitus. Hakkasin seda aina rohkem ka ise aru saama. Valud läksid jälle aina intensiivsemaks, kell võis olla juba 18-19. Ämmaemand käis vahepeal naistearstiga mind kontrollimas, küsisin juurde valuvaigistit, aga seda mulle rohkem ei antud. Nagu ma ütlesin, siis oli veel sügav koroona-aeg ja isegi abikaasat ei lastud õue suitsetama. Ta vaeseke kannatas kõike vapralt koos minuga. Aga hetk enne läbivaatust ütles ämmaemand abikaasale, et nüüd võid küll korra õue minna ja juhatas talle tee kätte. Kui abikaasa oli õues, siis sain mina oma osa. Läbivaatuse ajal pistis naistearst mulle käe niimoodi sisse, et ma röökisin valust. See oli esimene kord, kui üks valusööst mulle eluks ajaks meelde jäi. 

Siis tuli abikaasa tagasi ja kogu etendus jätkus jälle. Proovisin läbi kõik asendid, kõik abivahendid, aga mulle öeldi, et avatust ei ole veel nii palju. Ja ämmaemand käis muudkui kiitmas, et laps tunneb ennast seeeest väga hästi. Kena. Mina ei tundnud. Lubasin endale, et õhtuseks AK-ks on laps väjas, enam ei jaksa. Uurisin kuskilt silmanurgast seinakella ja küsisin abikaasalt. Aga laps ei tulnud ja ei tulnud. 

Iga valusööstuga karjusin aina enam, nii et häälgi juba kähe. Pisarad voolasid muudkui, aga laps ikka ei liikunud kuskile. Vähemalt ta tundis ennast hästi. Ühel hetkel küsis ämmaemand, kas ma tahan, et ta jääks minuga, see oli justkui suure koorma langus minu jaoks. Ütlesin talle, et muidugi ja siis hakkasime koos tuhusid vastu võtma. Hoidsin tal kätest ja tegin täpselt nii nagu ta ütles. Samal ajal südamest röökides. Mu vaene laps, mõtlesin. 

Mäletan, et paar tundi varem, kui mina veel ei karjunud, kuulsin teiselt poolt seina karjumist ja küsisin abikaasalt, et kas keegi veel karjub, abikaasa ütles selle peale, et ei kallis, see on ainult tuul, mis kolistab ventilatsioonisahtis. Ei, see ei olnud tuul, kõrvaltoas karjus keegi samamoodi kui mina natuke aega hiljem. 

Oeh, see meeletu valu. Ma ei teadnud enam, kas ma olin alasti või oli see närune haiglakittel mul veel ümber. Ei õnnestunud ka koos ämmaemandaga lapse välja pressimine. Laps lihtsalt ei liikunud sünnituskanalis edasi. Mäletan, kuidas kell hakkas keskööle lähenema või oli juba keskköö. Siis palusin pisarsilmi keisrit. Aga ämmaemand ütles selle peale, et keisrilõikemeeskond on hetkel ühe keisrilõikega hõivatud ja ei vabane enne kui poole tunni-tunni pärast. Oi, see vallandas minus veel suuremad pisarad. Ma ei jaksa enam, ma ei saa sellega hakkama, proovisin veel öelda oma ärakarjutud häälega. Olin meeleheitel. 

Ja juba järgmisel hetkel saadeti minu meelest abikaasa veel korra õue suitsetama ja terve sünnitustuba oli rahvast järsku täis. Ämmaemand ütles, et nüüd me võtame selle lapse välja, vaakumiga. Ma ei osanud ei karta ega rõõmustada. Enne kui arugi sain, olin haiglavoodis pikali ja sain tunda ühe järgmise hirmsa valusööstu, mis mulle eluks ajaks meede jääb. Lahkliha lõige, mida isegi tuimestus ei tuimestanud, oli seekord selleks valuks. 

Meeletud valud ei olnud mind kordagi maha jätnud ja kõik läks samamoodi edasi. Lapsele pandi vaakum külge, abikaasa oli selleks ajaks vist juba tagasi, aga saadetud koridori, siis kästi mul pressida ja meeletu valusööstuga sündis mu lapse pea. Hetk pausi ja järgmise pressiga sündis mu lapse keha. 

See pisike väike olend sündis siia maailma 25. oktoobril, kell 1.18. Järgnevast ajast tean ainult seda, mida mulle jutustatud on. Peale selle muidugi, et ma värisesin ise nagu haavaleht, terve mu keha värises. Lapsel oli olnud nabanöör kaks korda ümber kõri ja nabanöör oli olnud nii peenike, et arstid olid ise lausa imestanud. Ka laps oli pisike, 47 cm ja 2,6 kg, apgari sai 9,9, selle üle olin uhke, aga et nii pisike ei tahtnud minust väja tulla, oleksin pidanud kohe teadma, et ta ülitundlik on. 

Peale sündi pandi laps mulle sülle ja öeldi abikaasale, et ta saab varsti nabanööri lõigata, aga järgmisel hetkel välkusid ämmaemanda käes käärid ja nabanöör oligi lõigatud. Siis võeti laps kaaluda ja mõõta. Tal avastati ka keelekida, mis kohe lahti lõigati. Siis sain ta tagasi, aga kuna ikka veel värisesin üle terve keha, siis võttis abikaasa lapse enda kätte. Jäime ootama platsenta sündimist. Ma tundsin ennast juba vähe paremini. Umbes 45 minutit hiljem tundsin jälle valusid. Fakk. Mida. Miks. Jälle. Oli aeg platsenta tulekuks. Palusin abikaasal kellegi kutsuda. Tuli vist üks õde või tuli ka ämmaemand, ei mäleta enam. Aga ühel hetkel läbi valu, sündis platsenta ja kohe peale seda tundsin, kuidas alt läks kõik soojaks ja märjaks. Järgmisel hetkel mäletan, et mind tõsteti voodiga koos jalad ülespoole ja tundsin, kuidas kogu see soe vedelik mööda selga ülespoole jooksis. Verejooks ja mitte väike. Järgmisel hetkel oli tuba jälle paksult rahvast täis, kõik võimalikud tuled pandi põlema ja see sama naistearst tuli kolmandat korda mulle sinna alla toimetama, pistis vist käe mulle sisse ja ma mäletan seda kolmandat hirmsat valusööstu, see jääb jällegi eluks ajaks meede, karjusin ja siis suruti mulle ette hapnikumask ja ma kaotasin teadvuse. 

Samal ajal saadeti abikaasa, kes oli nüüd ilma särgita ja hoidis süles meie vastsündinud beebit, kuskile koristaja harjakappi. Seda, mis siis toimus, mina enam ei tea. Tean vaid seda, mida olen abikaasalt kuulnud. 

Abikaasa olevat vahepeal arstilt või ämmaemandalt küsinud, kas minuga saab kõik korda, mille peale öeldi, et “loodame, teie abikaasa on kriitilises seisus". Hägusad pildid käisid ka tema silme eest läbi, olles samal ajal ilma särgita, mis oli eelnevate tundide jooksul meeletult täis higistatud, ja hoides oma embuses meie pisikest vastsündinud tütart. 

Arstide vaidlus oli järgmine, mida ta pealt kuulis. Esiteks ei saadud nii palju verd, kui mulle vereülekandeks vaja oli, saadi vist pool sellest ja teiseks oli veri kuskil üleval juba soojendatud, see aga ei sobinud minu ämmaemandale, kes nõudis, et veri tuleb soojendada siin all palatis patsiendi juures. Tüli, vaidlused ja riid, need tunded jäid mu ilma särgita abikaasat saatma selleks ajaks kui ta endiselt oli vastsündinud lapsega saadetud koristaja harjakappi. Mina lamasin teadvusetult haiglavoodis, verest tühjaks voolamas. Kokku kaotasin 1,8 liitrit verd ja tagasi sain sellest vist umbes poole. 

Järgmisel hetkel mäletan, et hakkasin ärkama. Palat oli hämar ja tühi, abikaasa oli seal koos meie beebiga. Avasin silmad, tahtsin midagi öelda, aga sõnad ei tulnud mu suust välja. Abikaasa ja ämmaemand olid mõlemad seal, nad rääkisid minuga ja omavahel, aga ma ei kuulnud neid. Ma ei kuulnud ka enda sõnu. Proovisin sosistada ja muul moel neile märku anda, et ma ei kuule ja tahaks juua, sest suu oli lihtsalt kokku kuivanud. Ainult vilisemist oli kuulda. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kuulmine taastuma. Ainus, mis ma sellel ajal suutsin öelda oli, et ma ei kuule. Abikaasa käis ühelpool ja teiselpool mind, rääkis ühtepidi ja teistpidi. Ja vaikselt hakkas kuulmine taastuma. Lõpuks sain ka lonksu vett. Korralikult rääkida ei saanud ma veel tükk aega, sest hääl oli eelnevast karjumisest lihtsalt ära. 

Siis pandi pisike beebi minu kõrvale, kus ta magusasti magama jäi ja proovisime ka abikaasaga koos natuke silma kinni panna. Mina siis koos beebiga voodis ja abikaasa kuskil põrandal kott-toolis. Kell oli vist 4-5 hommikul. Möödas oli 24 tundi kui sünnitustegevus peale hakkas. 

See oli alles kogemus. Kuskil 7 ajal viis ämmaemand meid perepalatisse ja siis hakkas vaikne taastumine pihta. Sünnitama minnes ei arvanud ma eales, et võiksin vajada vereülekannet, et järgmised viis päeva haiglas veedame ja et keegi ei õpeta mind kohe peale sünnitust imetama ja pean oma beebit valmisseguga toitma hakkama. 

Kõik lõppes siiski väga hästi. Arstid küll vaidlesid, aga ämmaemand tegi kõik, et minuga oleks kõik korras. Olen talle siiani siiralt tänulik elupäästmise eest. Katrin Kukk, ma loodan, et sa aitad veel palju beebisid ilmale. Abikaasa kohtas teda mõned päevad hiljem ja ämmaemand ütles talle, et nii rasket sünnitust pole tal oma elus veel olnud. 

Lisaks käis meie juures naistearst ja selgitas kogu toimunu samm-sammu haaval läbi, pakkus ka kriisinõustaja teenust, mida mul õnneks vaja ei läinud. Ja saime ka imetamisnõustaja, kes aitas mul piima kätte saada ja lapse rinnale. 

See vaene Pelgulinna sünnitushaigla, kus voodi on vastsündinud lapsevanemate kõige suurem vaenlane, kus nõukaaegsed voodipesud, beebiriided, lapikesed aitavad nostalgiat luua ja kus vene keelt kõnelevaid abitöölisi käis meie perepalatis päevas läbi kolm või neli erinevat. Üks tühjendas prügikaste, teine pesi põrandat, kolmas tõi süüa, neljas viis kandikud minema. 

Tundsin, et olen hoitud. Inimesed olid sõbralikud ja empaatilised. Välja arvatud see, et abikaasat ei lubatud endiselt õue suitsetama ja ta pidi kasutama kõikvõimalikke valesid, et majast välja pääseda. 

Mõned sünnitused on kerged, mõned ülirasked. Ma saan täna paljudest naistest ja emadest paremini aru. Eriti just nendest, kes on otsustanud seda kogemust uuesti mitte kogeda. Sünnitamine võib olla kehale nii valus ja traumaatiline kogemus, et isegi mõte suurest perest kaob hetkega. Kas elu meile veel mõne lapse kingib, see ei ole enam minu otsustada. 

Ja nagu ma ühes eelnevas postituses kirjutasin, siis haiglast koju minnes antakse sulle kätte pisike pambuke, öeldakse, et mine ja kasvata, aga kuidas kasvatada, selle pead sa ise välja mõtlema. Siin me siis nüüd oleme, kaks aastat hiljem, terved, rõõmsad, ülitundlikud (sünnitrauma?) ja muudkui aga kasvame.