Mõtteid minu tütrelt

Tere, mina olen Linda. Mu ema ja isa panid mulle tegelikult kolm nime, aga ma ei kasuta neid. Mulle ei meeldi ka see kui mind kutsutakse lapseks või tüdrukuks, see ajab mind närvi. Ma tahan olla keegi teine. Mõnikord olen ma Jakob, mõnikord Arian, aga mõnikord hoopis AL või Hanna. Ma ei tea veel, kes mina olen, seega teised inimesed minu elus tunduvad palju ägedamad ja ma tahan olla nende moodi. Ja mõnikord meeldib mulle olla hoopis piparkoogimehike või kuuseke või siis tahan ma olla tõuks või suur puu. Ma tahan olla ükskõik kes, aga mitte veel mina ise. See on selline mäng. Sa pead ära arvama, kes ma parasjagu olen. Ma võin ka president olla. Ja siis on minu emme presidendi ema. Kas pole mitte uhke?

Ma ei ole veel kaua siin maailmas elanud, olen alles kahe ja poole aastane, aga ma tean ja oskan juba päris palju asju. Kuigi ma veel väga palju ei räägi, siis minu emme saab minust väga hästi aru. Me vestleme ja lobiseme temaga päeva jooksul palju. Paljusid asju peab ta ka ära arvama, aga üldjuhul saab ta sellega hästi hakkama. Mõnikord ei saa ka, siis ma lähen närvi. Ja kui teised inimesed ei saa minust aru, siis lähen ma ka närvi. Aga emme tavaliselt oskab siis aidata. Sellepärast ma tema poole alati pöördungi kui mul on abi vaja inimestega suhtlemisel. Tegelikult mulle võõrad inimesed absoluutselt ei meeldi. Mulle meeldib teisi inimesi vaadata, aga kui nad mind vaatavad, siis ma lähen närvi. Ja eriti ei meeldi mulle see kui nad mind kõnetavad. Mingil põhjusel teevad seda väga paljud täiskasvanud. Ja kohe üldse ei meeldi mulle see kui võõrad inimesed mind puudutavad. Ma olen alles pisike ja ulatun suurtele inimestele vaevu põlvini ja tihtipeale nad ei märka mind. Minu emme laskub tihti minu kõrgusele kui minuga räägib, aga teised suured inimesed teevad seda harva. Ükspäev sain paanikahoo kui kaks inimest mind katsusid. Üks naine läks mulle natuke vastu, sest ta ei märganud mind ja siis võttis ta mul õlgade ümbert kinni ja ütles, et ta ei märganud mind. Mulle ei meeldinud see, et ta mind puudutas ja ma hakkasin nuttes jooksma esimeses suunas kus arvasin, et mu emme võiks olla. Ma jäin otsivalt seisma, aga emmet ei näinud. Ja siis võttis üks teine naine mul õlgade ümbert kinni ja küsis, kas ma otsin oma emmet, et kõik on hästi. Ma ehmusin kohutavalt, sest mulle ei meeldi kui mind puudutatakse. Siis aga jooksis kohale juba minu emme ja võttis mu sülle. Ma nutsin lohutamatult. Aga emme ütles, et keegi ei puuduta mind enam. Ta selgitas, et need inimesed ei tahtnud mulle halba, nad lihtsalt ei märganud mind ja siis tahtsid mind aidata. Aga aidata saab ju ka sõnadega, ei pea kohe katsuma hakkama. Ma ei olnud selleks valmis. Aga emme rahustas mu maha. Emme süles on turvaline. Ta ei öelnud mulle, et mis ma ikka nutan, ei olnud ju midagi hullu. Ta lihtsalt hoidis mind ja ütles, et keegi ei puuduta mind enam ja selgitas mulle, et olen alles pisike ja inimestel on mind raske näha. Kui ma emme süles olen, siis olen teiste inimestega samal kõrgusel, siis nad näevad mind ja mina näen nende jalgade ja tagumike asemel hoopis nende nägusid ja nii on palju parem. Kui ma väiksem olin, siis kartsin kõiki inimesi, kes ei olnud minu emme ega issi. Aga nüüd ma juba tean, et paljud on meie sugulased, keda näeme tihedamalt ja keda saab usaldada. Neid ma enam ei karda, aga natuke ettevaatlik olen ikka koos nendega. Emme ja issiga on alati turvalisem olla. Neid ma juba tunnen ja tean. 

Aga ma räägin nüüd nendest asjadest, mis mulle meeldivad. Mul on parim sõber tudujänku. Kui ma väike olin, siis lutsutasin ta kõrvu kui närvis olin. Enam ma tudujänku kõrvu suhu ei pane, sest muidu hakkaks ta liiga ruttu haisema ja siis tuleks ta pesumasinasse panna, aga mulle ei meeldi kui tudujänku on minust kaugel või kui ma teda ei näe ja seega ma proovin ta nüüd võimalikult puhtana hoida. Ta on minu turvaelement ja ma tunnen ennast temaga alati paremini. Tudujänku oskab kõike teha, ta on nagu superjänku. Kui ma näen, et emmel või issil on abi vaja, siis ma annan neile alati tudujänku appi, sest siis on neil kergem. Tudujänku oskab süüa teha ja kohvi segada ja piima valada ja asju üles leida ja joonistada ja värvida ja nõudepesumasinast nõusid koos minuga välja võtta. Ta oskab unelaulu ka laulda ja mulle süüa anda. Ma oskan ise küll lusikat ja kahvlit kasutada, aga mulle meeldib kui tudujänku seda teeb. Siis maitseb toit justkui paremini. 

Süüa teeb mulle tavaliselt emme. Ta teeb seda mitu korda päevas. Me sööme temaga alati koos. Mõnikord vaatame koos telekat ja mõnikord sööme koos köögis. Issi teeb ka mõnikord süüa, aga ma arvan, et emme teeb seda paremini. Mõnikord ma ei luba issil mingeid asju teha, sest ma arvan, et emme teeb paremini. Siis issi vist pahandab või kurvastab. Aga siis emme selgitab mulle rahulikult, et issi oskab ka neid asju teha ja anname issile ka võimaluse, siis ma luban issil ka minuga asju teha. Ma lihtsalt olen enamuse ajast emmega koos kodus ja issi käib tööl. Emmega olen harjunud asju ühtemoodi tegema ja kui ma pean neid siis kellegi teisega teistmoodi tegema, siis mõnikord ajab see mind närvi. 

Aga veel meeldib mulle plastiliiniga mängida. Ma mängin sellega iga päev vähemalt kolm korda. Emme teeb ise kodus soolast ja jahust plastiliini ja värvib selle erinevat värvi ja siis me teeme temaga kõiksugu kujusid piparkoogivormidest ja ta teeb mulle autosid, busse ja jänkusid. Jänkud on üleüldse minu suured lemmikud. Tudujänku ise ei saa plastiliiniga mängida, sest ta on karvane ja siis läheks plastiliin ka karvaseks. Meil on kodus igal pool neid plastiliini kujukesi ja see meeldib mulle väga. Emme peab neid mitu korda päevas laua peal ühest kohast teise tõstma, mõnikord paneb kujukesed karpidesse ka, aga siis ma võtan nad jälle välja ja mängin nendega. 

Veel meeldib mulle väga pilte värvida ja joonistada. Mulle meeldib joonistada jänkusid ja emmet, issit ja ennast. Ma oskan juba päris hästi pliiatsit käes hoida ja võin ka ilma paberita joonistada. Aga mulle meeldib ka kui emme mulle joonistab pildi ja siis ma saan selle ära värvida. Ja siis meeldib mulle ka erinevaid väljaprinditud pilte värvida. Minu suured lemmikud on Muumide tegelased ja mõnikord prindib issi mulle nende pilte, et ma saaksin neid värvida. Minu lemmikvärv on roosa ja ma olen kõik roosad pliiatsid juba väga pisikeseks kulutanud. Teised pliiatsid on ikka veel pikad, aga roosad on juba peaaegu kõik otsas. 

Mul on tegelikult väike mure ka. Ma olen ise hästi muretseja tüüp ja võin kergelt ärevusse sattuda. Mõnikord on see ärevus positiivne, aga mõnikord tekitab see hirmu. Positiivne ärevus on tegelikult elevus ja seda tunnen siis kui peame kuskile minema hakkama või kui keegi, kes mulle väga meeldib, meile külla tuleb. Siis ma olen nii elevil, et ei oska kuidagi olla. Ma jooksen ringi ja toon suvalisi asju ja tahan kõiki oma asju näidata ja samal ajal kiikuda või värvida ja hoopis teistest mitte välja teha. Ma ei oska ennast siis kuidagi rahulikult tunda ja võib tunduda, et ma tegelikult eputan külalise ees või ei taha õue minna, aga ma olen lihtsalt siis nii elevil. 

Muretsen ka tihti, et emme ei saa asjadega hakkama ja siis ma proovin teda hästi palju aidata. Ma aitan tal koristada ja nõudepesumasinat tühjendada ja aitan tal süüa teha ja aitan tal jooksumasinat kinni hoida kui ta selle peal jookseb. Mõnikord tahan ma täitsa ise aidata, nii et emme ei teeks asju koos minuga, noh et emmel oleks kergem, siis ma hüüan talle mitu korda: “Emme, ei!”, no nii umbes kakskümmend korda vähemalt, et ta saaks aru, et mina tahan ise teha neid asju ja kui ta siis ka aru ei saa, siis ma lähen närvi ja hakkan nutma. Aga tihtipeale emme juba teab, et kui ma hüüan talle “Ei!”, siis ta enam ise ei tee ja laseb mul teha. Kuigi ta peab mõnikord mind ikkagi aitama, sest ma olen ise veel alles väike ja kõike teha ei oska või ei jõua. Aga siis tuleb ka tudujänku appi. Näiteks kui on kodus vaja tolmuimejaga koristada, siis seda teeb alati tudujänku, noh et teistel oleks kergem ja siis ma muretsen vähem ja olen rõõmus, et olen saanud ka aidata. Mõnikord on emme väsinud ja ei jõua kõiki asju ühe päevaga ära teha, mida ta on plaaninud, siis ta nutab natuke ja siis ma tahan teda veel rohkem aidata. Aga ma juba tean, et kui emme nutab või on haiget saanud, siis tuleb tudujänku, puhub talle peale ja teeb talle musi ja siis hakkab emmel jälle kergem. Minuga on sama lugu, kui saan haiget, siis tudujänku puhub mulle peale, teeb musi ja siis hakkabki parem. 

Ja siis mulle ei meeldi kui minu päevarutiinis on mingid muutused. Näiteks ärkan ma reeglina igal hommikul üles koos emmega. Tavaliselt issi magab kauem ja me saame emmega kahekesi hommikul koos olla, aga mõnikord ärkab issi meiega samal ajal ja see on nii imelik, sest siis on asjad hoopis teistmoodi. Ja eriti imelik on siis kui issi ärkab enne meid. Siis ma võin täitsa närvi minna, sest see on midagi nii harjumatut ja siis mu keha käitub hoopis teistmoodi ja ma nutan nendel hommikutel palju. 

Mulle ei meeldi ka magama jääda ja sellepärast ma lõpetasin ära lõunauinakud, kuigi mõnikord olen keset päeva veel väga väsinud. Magama jäämine on väga hirmus, sest ma ei tea, mis siis toimub kui mina magan. Ma mõtlen, et äkki emme ja issi kaovad ära või et midagi juhtub siis. Ja siis mul on suur ärevus ja ma ei saa magama jääda. Eriti hirmus on õhtuti, sest siis on pime ka juba ja ma kardan, et meie robottolmuimeja tuleb öösel meie magamistuppa ja hakkab seal koristama. Kui ma lõunaund ei tee, siis olen ma õhtuks nii väsinud, et ei jaksa muremõtteid kaua mõelda ja jään ruttu magama, aga olen enne seda olnud natuke liiga väsinud ja siis võin kergelt närvi minna. Aga kui lõunal magan, siis ei suuda ma peale ärkamist tükk aega korralikult mõelda ja õhtul ei suuda enam magama jääda, sest siis pole ma veel nii väsinud ja igasugused muremõtted ja ärevad tunded leiavad mu kohe üles. Emme on mulle näidanud ärevuse, hirmu ja muude tunnete kohta raamatuid. Ma saan nendest tunnetest nüüd palju rohkem aru. Ta räägib mulle ka tihti, et on alati olemas, et tema ülesanne on minu eest hoolitseda ja ma ei pea nii palju muretsema, et võin ainult natuke muretseda, aga et tema muretseb minu eest. See rahustab mind ja siis tunnen, et saan natuke paremini magama jääda. 

Mis ma veel teile rääkida oskan? Ühe pisikese kahe ja poole aastase elu on väga põnev ja samas ka hirmus. Ma ei oska veel paljusid asju teha, õpin iga päev midagi uut ja mõnikord on õppimine raske ja see võib mind närvi ajada. Ma teen ju paljusid asju esimest korda oma elus ja ma näen paljusid asju esimest korda elus ja see võib olla samal ajal nii huvitav kui ka meeletult paanikasse ajav. Minu käed ja jalad ei ole veel nii tugevad, seega ma koperdan, kõnnin aeglaselt ja ajan tihti asju ümber. Aga mu emme ei riidle minuga nende asjade pärast, sest ta teab, et ma olen alles väike ja ma ei tee neid asju meelega. Ta ei riidle ka minuga siis kui korrutan kümme või kakskümmend korda järjest ühte ja sama asja või ei käsi mul vait olla, sest minu aju protsessib asju teistmoodi ja ma ei oska veel niimoodi käituda ja mõelda nagu teised täiskasvanud. Aga selleks ongi mul emme ja issi, kes õpetavad mulle enda emotsioonidega toimetulekut, räägivad minuga rahulikult ja leebelt, sest vali hääl hirmutab mind ja me teeme paljusid asju koos, et mina saaksin õppida neid lõpuks ise tegema. Väike laps olla on raske. Ma soovin mõnikord, et rohkem inimesi mõistaksid seda, mida mina tunnen, et nad ei unustaks ära, et on ise ka kunagi lapsed olnud ja mõtleksid selle peale, mida nemad oleksid vajanud kui olid väikesed. Ma ei ole kohutav kahene nagu igal pool räägitakse. Ma olen uudishimulik, naljakas (jah, mul on hea huumorisoon, emme ja issi on seda mulle öelnud), õpihimuline, abivalmis, hoolitsev ja heasüdamlik. Mõnikord lähen närvi küll, aga see on just sellest ärevusest, oskamatusest või sellest, et mulle ei taheta võimalust anda. Siis ma pean oma häält kasutama. Aga ülekõige armastan ma oma emmet ja issit ja tahan suureks kasvades nende moodi olla. Nemad on iga päev mulle eeskujuks.