Minu teekond ülitundliku lapsega

Tere, hea lugeja! Sa oled jõudnud ühte suurde tunnete virvarri. Ma kutsun sind teekonnale, mis “ametlikult” sai alguse 2022 aasta oktoobri lõpus, aga mitteametlikult juba palju varem (loe: üheksa kuud varem). Siin jagan oma kogemusi ülitundliku lapsega koos kasvamisest. Meie preili on praegu aasta ja kolme kuune. Miks ma sellest kirjutan? Sest mulle tundub, et seda teemat ei ole palju kajastatud. Ja lapsevanemaid, kelle peres kasvab ülitundlik laps, on meie ümber palju rohkem kui me seda endale teadvustame. 

Ilmselt oled sa avanud selle postituse seetõttu, et midagi selles äratas sinus huvi või tekitas äratundmise. Sõna “ülitundlik” jõudis minuni alles mõned kuud tagasi ja see oli minu jaoks tohutu suur äratundmine. Mida tähendab ülitundlikkus, sellest loe pikemalt siit. Ma loodan, et oma kogemuse jagamine on abiks kellelegi, kes tunneb ära kas endas või oma lapses ülitundliku (väikese) inimese. Ja kui tead kedagi, keda see teema võiks veel puudutada, siis jaga temaga seda lehekülge. 

Ausalt öeldes ei mäleta ma kõike enam väga selgelt, sest väga intensiivne aasta ja kolm kuud on oma töö teinud. Aga panen kirja kõik enamvähem nii nagu oli ja on. Nüüd, tagantjärele meenutades, oli kohe alguses aru saada, et pisike preili on palju tundlikum ümbritsevale keskkonnale kui teised beebid ja väikelapsed, kellega olen kokku puutunud. Isegi sünnitusel ei soovinud ta ise kohe soojast pesast välja tulla. Arstid muudkui kinnitasid, et lapsel on kõik väga hästi. Minu valusid see muidugi ei leevendanud, aga mõnes mõttes lohutust pakkus see teadmine, et vähemalt lapsel on kõik hästi. Peale sünnitust olin muidugi pikalt veendunud, et laps sai sünnitusel trauma ja elab seda välja (mis ei pruugi ka päris vale olla), aga suurema tõenäosusega oli see lapsevanemate poolne teadmatus ülitundlikkusest ja sellega hakkama saamisest. Nüüd on palju kergem, sest tean, mida mu laps vajab. Raskem on muidugi endale selle kõige juures aega leida, aga ükskord tuleb ka see aeg. 

Minu ülitundliku lapse tunnusjooned:

• Kõik uus vajab harjumist (mõnikord ei harjugi), eriti külalised ja igasugused sõidud/külastused
• Kui kuskil on midagi uut või mingi asi teises kohas, siis ta märkab seda kohe (ka kõige väiksemat detaili)
• Kõike on vaja kohe ja korraga. Katsuda, näppida, vajutada, puruks tõmmata, kiskuda, laiali loopida ja enda kätte saada, kui ei saa, siis kuulevad sellest kõik. Nimetagem seda konfimiseks
• Preili on alati väga kaalutlev. Kõigepealt tuleb olukorda hinnata ja alles siis saab võtta vastu otsuse, kas see meeldib talle või mitte
• Võõraste sülle nii lihtsalt ei lähe. Ta on mul pisike puuk ja võib päevade kaupa ainult süles rippuda (praegu kaalub juba 10kg)
• Esimesed kolm-neli kuud oli raske, sest laps oli väga emotsionaalne kui me kuskil käisime või kui keegi meil külas käis. See tähendas õhtu otsa lakkamatut nutmist. Rahulikel päevadel (loe: kodus ja külalisteta) oli ka laps rahulik. Kõik järgnevad kuud on olnud sama raske, lihtsalt olukorrad on erinevad
• Riietamine - hullumaja. Kui ta oli pisike, siis ta vihkas riidesse panekut (eriti õueriideid). Nüüd saab juba selgitada, et peab panema selga, aga paljusid riideid ei ole ta nõus kandma ja kõik sildid leiab ka kohe üles
• Magama panekud on väga intensiivsed, sest iga väike segav faktor ajab ta kohe üles. Kasutame taustaks valget müra. Ja muidugi kõik uinakud teen koos lapsega, et uni kestaks kauem (muidu ärkab 30-40 min pärast üles ja ei uinu rohkem)
• Kuulmine on tal ideaalne, kuuleb kõike. Aga kui sa tema poole pöördud, siis läheb ikka tükk aega enne kui ta on nõus sulle otsa vaatama ja reageerima
• Nullist sajani ilmselt kahe sekundiga ehk siis kui midagi ei meeldi, siis sellest on kohe aru saada ja seda kuulevad ka meie naabrid
• Tujudega kaks äärmust - kas väga lõbus või on kõik pekkis
• Üksinda ei mängi, sa pead alati juures olema ja temaga koos mängima, muidu on jama majas
• Oli perioode, kus ta ei olnud nõus kärus sõitma, mis tähendas et ka õues pidi teda süles kandma
• Autoga sõites lihtsalt röökis turvahällis. Nüüd on juba kergem, sest vahetasime selle turvatooli vastu. Aga tegelikult ei ole me selle aja jooksul autoga väga kuskil käinud
• Ja see lakkamatu ving, ving, ving, mis on saatnud meid algusest peale. Absoluutselt kõige üle, mis ei sobi või kui midagi vaevab (eriti nüüd kui hambad tulevad järjest, sest preili on väga tundlik valude suhtes)

Ilmselt võiksin seda nimekirja venitada veel pikemaks ja pikemaks. Aga panen siinkohal punkti. Mõtlen tihti, et äkki ma kujutan seda ette. Kõik lapsed on rasked lapsed. Aga kui päeva lõpus tunnen, et mul ei ole olnud ühtegi hingetõmbepausi iseenda jaoks, mu aju tahab sellest kõigest plahvatada ja intensiivsus sööb seestpoolt, siis teadvustan endale ikka ja jälle, et lapsed on rasked, mõned on eriti rasked ja mõned ekstra-eriti rasked. Meie lotovõit tõi meile selle viimase. Aga see eest on ka ekstra-eriti palju rõõmsaid, imelisi ja naljakaid hetki. Olen tänulik, et minu laps on just selline nagu ta on. 

Järgmistel kordadel kirjutan veel emaduse valehäbist ja kõigest sellest, mida preiliga koos kogenud oleme nt kuidas käib meil söömine, magamine ja üleüldse elukorraldus (loe: ellujäämine).